Viimased tunnid

Kuna mul on siin viimased päevad igasugustes ainetes koguaeg viimased tunnid, kuna oleme ju lõpuklass(Rhetos), mitte ei ole tavaline aasta lõpp, siis sööme me igast head tundides. Eine näiteks geograafias õps oli varunud hunniku krõpsu ja cocat. Homme sööme matas hommikusöögiks saiakesi. Tegelt täna sõime ka matas muffineid sest ühel tüdrukul oli sünnipäev :D Niisiis, ajaloos tahtis ka üks tüdruk midagi süüa kaasa võtta või mingi koogi teha. Ja prantsuse keeles ka:D Mulle tundub, et kõht homme tühjaks ei jää :D

Anu sünna

Käisin Anu(Eesti tüdruk Flandrias) sünnipäeval see laupäev.
Tegelt enne alustasin oma nädalavahetust reedel Monsis Annemarie(Tšehhi) juures. Jalutasime niisama linnapeal. Avastasin, et juuksurid on seal suht hea hinnaga, ehk siis, kuna ma polnud vahetusaasta algusest saadik juukseid lõiganud, siis astusime sisse ja Kadri sai lõpuks endale tuka tagasi. Lihtsalt peaks mainima, et mees, kes lõikas just kõige professionaalsem ei olnud. Aga tukk on selle eest täitsa ok. :)

Laupäeval jõudsin siis kella 5  paiku Lövenisse. Seal jaamas saime kokku teiste Flandria vahetusõpilastega(keda ma tegelikult ei tunne, ainult Anu leedukast hostõde Kotryna)ja siis olid seal veel ühe teise leedu tüdruku sõbrannad Leedust ja ühe Ecuadori poisi Ecuadorlasest sõber(, kes õpib hetkel Pariisis prantsuse keelt ja siis tahab järgmine aasta kokandust hakata seal õppima, et pärast Ecuadoris siis restoran avada.). Temaga sain siis prantsuse keeles rääkida, kus juures, kuigi keelekeskkonnas on ta olnud ainult 2 kuud, räägib ta juba väga hästi.
 Hakkasime siis Anule tegema kinki. Või pigem siis kinki lõpetama. Ehk siis, kingiks oli üks Belgia teemaline plus ja fotoalbun meie piltidega, kus siis igaüks kirjutas midagi pildi alla. Ühel poisil ei olnud endast pilti. Ehk siis joonistasin ma ta sinna. Välja tuli üpris kritseldis sellest.:D Siiski, see oli nii 2 minuti pilt seal, me tahtsime rutu sööma minna, kõhud olid jube tühjad:D

Esiplaanil Tony, kes pärit Tšehhist(kui kedagi huvitab, siis Vietnami juurtega).

Kella 8 paiku jõudsime siis sünnipäevale. Toimus see ühes skautide majas vms.. Kohal oli juba omajagu rahvast - Anu klassikaaslased, sõbrad, ta kaks hostvenda. Ehk siis osa inimesi ma tundsin, osa polnud elu sees näinud. Üritasin veidi oma mõnda sõna ja lauset hollandi keeles praktiseerida. Aga muidu käis jutt siiski inglise keeles. Ainult millegi pärast Anu ise ei suuda üldse minuga rääkida inglise keeles. Veel vähem eesti keeles. Lihtsalt, alustab alati juttu hollandi keeles, siis ma vahin talle 2 minutit lolli näoga otsa ja siis ta saab ükskord aru, et ta vist rääkis minuga vales keeles :D
Hiljem tegime tiiru linnapeale. Oli kokkuvõttes väga tore õhtu, öö, hommik, sest üleval olime me nii kella 4-5ni.

Pühapäeval oli plaan tegelikult minna Annemariega Liège'i, vaatama ühele üritusele, kust YFU ka pidi osa võtma. Aga tere tulemast Belgiasse, ehk sadas, ei kutsunud just ühele väliüritusele(.. vähemalt ma arvan, et see oli väliüritus :D:D).
Niisiis, läksime hommikul peaaegu kõigi sünnipäevalistega pagariärisse saiakesi sööma(3 otsustasid minna Subwaysse). Peale seda läksid enamus minema, mina jäin kolme leedu tüdruku ja Tonyga ilmast olenemata siiski veidi linnapeale tsillima, sest mu rong läks alles 2 tunni pärast.
Lõpuks siis tuli ka ükskord mu rong, loksusin siis tasakesi kodupoole.

Hostema tuli järgi, aga selle asemel, et otse koju sõita oli tal idee minna vaatama minu joonistamisõpetaja näitust. Tule välja, et see ei olnud tegelikult üldse nii paha idee, sest näitus oli tõesti suurepärane. Ta oli sinna välja siis pannud kogu oma 2 aasta "toodangu". Mina sain sealt palju ideid.

Koju jõudes siis avastasin, et terve ülejäänud pere on teleka ette naelutatud tennist vaatamas, sest üks noor 21 aastane belglane David Goffin mängis Roger Federeri, oma iidoli vastu. :D Siiski, poisss kaotas, aga temast saab kindlasti tulevikus kuulda.

Ja niisiis hakkan mina nüüd hoopistükkis ajalugu õppima, sest eile olin ma piisavalt surnud, et sellega tegeleda. Ohjah, nii ebaaus, et Eestis kool juba läbi on..

Ewert And The Two Dragons

Niiisiis. Alustame algusest. Kadri jõudis Lövenisse, panime mu asjad Anu juurde(võp Eestist), tšillisime seal natuke, sõime, hakkasime rongi peale minema. Lõpuks jälle jooksime nagu hullud jõudsime rongi olime toredasti higised. Jõudsime Brüsselisse, enam vähem teadsime teed, siiski küsisime tänavaüpealt abi, tuli välja, et need samad läksid ka "Le Botanique'i", kus siis kontsert toimus. Esimene esineja oli Rover, peale seda Ewert and the two dragons ja peale seda Revolver.
Dragonsite kontserdi ajal võis nii kõrvalt, eest kui seljatagant kuulda eesti keelt. Keegi isegi karjus seal "EESTI POISID". Ja vahepeal tõesti aplodeeriti nii palju, et kui dragonsid rääkida tahtsid, siis pidid nad ütlema, et atähaitäh, tahaks nüüd rääkida ja järgmise looga edasi minna enamvähem. Jap, meeleolu oli hea, kuidagi kohati tuli laulupeo tunne või miskit.. eestlased ikkagi..
Peale kontserti nägime kohe, et ühed eestlased rääkisid seal draakonitega. Küsisime neilt, et mis nad rääkisid, eestlased vastasid, et mingi 15 minuti pärast võib fuajees kokku saada ja siis rääkida, pilti teha. Ootasime siis seal fuajees päris kaua, kindlasti rohkem kui 15 minutit, küsisime veel üle nendelt samadelt eestlastelt, et kas nad on kindlad, et seal fuajees, sest maja on väga suur. Mina ja Anu siis mõtlesime, et läheks igaks juhuks veidi kaugemale vaatama, mine tea.. Läksime siis mööda pikka koridori, jõudsime välja valvuriteni. Noh, sealt enam edasi minna ei saand, sest kui me oleks valvuritest mööda läinud, siis poleks me saanud enam teiste juurde tagasi minna Revolveri kontserti minna vaatama. Ja siis tulebki Ewert, "Ah siin te oletegi". "Me ootasime teid sealpool". OOokei, suht tore, et te m e i d ootasite(tegelikult ju mina ja Anu ei rääkind nendega varem), ja oota mida, kuidas ta üldse aru sai, et me eestlased oleme. No okok, meil olid käepaelad eesti lipu mustriga, aga siiski. . Ülilahe:D
Igaljuhul, siis jooksime, kutsusime teised eestlased draakonite juurde ja siis tegime pildi draakonite ja teiste eestlastega(keda me ju tegelikult ei tunne). Pärast tuli välja, et mu õde tunneb tegelikult ühte tüdrukut nendest eestlastest.. rohkem kokkusattumus minuarust ei saagi olla. Aga nii väike see Eesti, nagu ta on.. Niisiis, pilt ka siin:)

Niisiis, oli üliüli lahe kontsert, kui kellelgi võimalus Eestis, või siis kuskil välismaal vaatama minna, siis igal juhul soovitan. Ja teised pändid olid ka tõesti head! 

Näiteks see lugu minu arvates(Revolverilt):

http://www.youtube.com/watch?v=7DCMt3UtmVc&ob=av2e

Kui ma nüüd jälle seda kuulan, siis on mul küll tunne, nagu ma oleks seda juba raadios ka kuulnud.. Aga samas Eesti raadiost lastava kohta ma küll midagi väga ei tea:D:D

Teine hea laul ka(Rover):

http://www.youtube.com/watch?v=lbvuknyfe3k&ob=av2e

Niiet, Belgias linnud laulavad, lehmad beesitavad päikese käes,(mitte praegu, jube hall on millegi pärast, nagu mingi piimaudu..). 

Ja veider see, et mul on siin veel ainult 38 päeva olla..Minuarust alates jaanuarist kuni siia maani on möödunud ainult 2 nädalat. Aga imekombel on sinna suurel hulgal tegevusi ära mahtunud..Oeh, veider, mõnes mõttes ei tahaks veel üldse ära minna. Mõnes mõttes ei tahaks Eestisse veel minna.. Mõnes mõttes tahaks vägavägaväga oma sõpru näha.. Mõnesmõttes siiski tahaks Eestisse minna. Jube keeruline ennast mõista..

Igal juhul, mina naudin enda päevi siin ja üritan veel võimalikult palju erinevaid kohte Belgias külastada.. koolipeale ei tahaks kuidagi mõelda sealjuures. Mis mõttes neil on juuni kuus ka kool ja eksamid..  Njah, mis ikka, teen ka need kaasa(kohustuslik, nagu see on), saan targaks.

Ei usu

Niisiis, ma ise ka ei usu, kui kaua ma pole siia kirjutanud. Aga et kõik lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et olen vahepeal Hollandis käinud jälle hosttädil(huvitav sõna). Ja sellel ajal, kui me seal olime, oli Hollandis Fete de Reine. See, nagu ma aru sain ongi Hollandi aasta kõige suurem pidu. Ja terve linn(mina siis olin Appeldoornis) oli võõbatud oranžiks. Sealt tekkis küsimus, üldiselt käsitletakse rahvusvärvina(kas selline asi eksisteerib) ikka ühte lipuvärvidest. Ja pealegi on ka Hollandi jalgpalli meeskond üleni oranžis. Sain siis targemaks. Oranži kasutatakse igal pool selle pärast, et William of Orange oli Hollandi esimene kuningas. Ja tegelikult vist siiski kunagi oli oranž värv hollandi lipul.
Käisime siis linnapeal ringi, atraktsioonidel(mis mulle üldiselt peale ei lähe, aga  oli siiski väga lahe ).  Sõime, jõime, kuulasime muusikat.
Tagasitulles pidin autos mina jälle keskel istuma, et kõrvad saaksid ka rahulikult reisida kogu see tee Appeldoornist Grand-Halleux'ni(hostvennale ja õele meeldib autos tihtipeale diskuteerida...).

Ja veel oli YFU re-entry laager. Enne sinna minekut ööbisin mina Mons'is Annemarie(Tšehhi) juures. Saan temaga nüüd tõesti üli hästi läbi.(juba Pariisis tegelikult olime palju koos). Aga ta on tõesti üks mu kõige parimaid sõpru siin. Ja tegelikult ööbis meiega koos ka Valerie(Austriast).Üldiselt oli nagu ikka üli tore teise võpidega, sain nendega, kes poole aasta pealt tulnud ka rohkem tuttavaks. Aga kahju on sellest, et rohkem ma arvatavasti ei näe, sest nad olid enamasti pärit USA'st või Lõuna-Ameerika riikidest. Niiet YES(year end seminar Berliinis) nad ei lähe. Vähemalt on hea teada, et kui ma lähen näiteks Venezuelasse või Ecuadori, siis on mul koht olemas, kus ööbida. Aga jah, reaalselt oli nii kurb kõigile head aega öelda..

Kuna eelmine neljapäev ja reede olid vabad, siis tuli Annemarie minu juurde ööseks. Näitasin talle Belgia lehmi ja mägesid(loe:künkaid), sest selles piirkonnas, kus tema elab on maastik täiesti sile.. nagu Hollandis suht.

Reedel läksin temaga koos ära, tema enda koju, mina Lövenisse, et enda asjad panna ja siis Ewert and the two dragons'i kontserdile minna.

Itaaaalia

Klassiekskursioon itaaliasse. 12 päeva jäid minujaoks igaljuhul lühikeseks.
  Algas pika sõiduga. mingi 17 tundi bussis vinduda öösel. Hommikuks Piisas. Peale Piisat suundusime Firenzesse. Seal oli giid ka, aga kõrvaklappidega on ikka täiesti võimatu kuulata seda, mis giid räägib. Muidu oleks ma täiesti huvitatud olnud. Mis siis, et prantsuse keelt nii kuulata on mulle pisut raskem. Lihtsalt. Keegi sumiseb sul koguaeg kõrvas, aga kõik teised segavad faktorid ületavad selle, mis giid räägib. Peale seda läksime Siennasse. Seal oli vabaaega palju. Käisime üli suurel turul. Kus reaalselt leidus kõike. Alates riietest, lõpetades pottide ja pannidega. Peale seda läksime linna keskplatsile ja sõime jäätist :P

Peale Siennat võtsime ette tee Rooma. Ööbisime Roma Camping Villages. See oli päris lahe, sest oli teisi noori ka. Kahju, et ei old seal rohkem aega, oleks mõnega tuttavaks seal saanud. Õhtuti oli baaris disko. Neist esimene oli kõige lahedam, sest keegi ei old veel eriti väsinud. Ütleme jah nii, et pool klassist tantsis baarileti peal seal.
Esimene päev Rooma linnas oli meil giid. Oma giidivaese elu kohta pean ma siiski ütlema, et ma pole kunagi kohanud ebahuvitavamat giidi. Ma tegelikult ei olegi kindel, kas ta oli inimene. Pigem robot vist. Igaljuhul ei olnud ta oma tööst ja sellest mis ta räägib üldse huvitatud. Ja et mitte ütlemata jätta, "Ö"sid oma jutu  sisse oskab ta panna suurepäraselt.  Mis ikka, mine tea, äkki oli teisel halb päev või midagi. Aga lihtsalt... ma mäletan tegelikult nii mõndagi asja Rooma kohta, mis giid rääkis. See giid, kes saatis mu klassi ekskursioonil Itaaliasse 2 ja pool aastat tagasi.
Teine päev oli enamasti vaba aeg Rooma linnas. Kuna tüdrukud, kellega ma põhiliselt koos olin läksid kahe itaallasega kokku saama, ja kõik teised kaotasin ma ka ära, siis mina jäin kahekesi ühe tüdrukuga, kes ütleme nii, et kõige jutukam pole. Sain monolooge harjutada, eks kunagi ikka vaja läheb.  Aga tegelikult sain ma siiski lõpuks ka palju selle tüdruku kohta teada. Ja veel. Parajasti, kui sõime, siis tule üks järjekordne indialane meile oma ehteid pakkuma. Nad käsid tegelikult ikkagi närvidele ka. Noh, siis ta küsis mult, et kust ma pärit olen. Nii sai jutt alguse ja nii rääkisime umbes pool tundi. Sain lõpuks teada, kust ta täpselt pärit on Indiast, mitu õde ja venda tal on, kus ta seal Roomas elab, mis ta veel seal teinud on, kuidas elu tegelikult on seal. Tegelikult pärastpoole olid veidi süümepiinad, et talt midagi ei ostnud.
Pärast einestamist oli veel vaba aega. Istusime väikesele müürile, kuhu just oli tulnud üks tänavamuusik kitarri mängima. Miks mitte seal pisut olla, jalgu puhata. Meie kõrval oli seal üksvana- rooma kostüümis mees, jutustas seal kellegagi. Vaatasin teda, naersin veits, vaatas mulle otsa, küsis jällegi, kust ma pärit olen. No, nii sai seegi vestlus alguse. Ja tõesti, oleks rohkem aega olnud, oleks ma temaga õhtuni rääkinud ja veel järgmine päev ka. Ta oli lihtsalt NII huvitav. Hakka või Hendrik Relvega võrdlema. Ta reaalselt oli reisinud igal pool, teinud igasugust tööd. Küll Sri Lankal elanud pool aastat või siis Vietnamis, Filipiinidel(kus tal oli kunagi kusjuures veel naine), Colombias, Venezuelas, töötand Hollandis, Iirimaal, Inglismaal(kust ta oma inglise keele sai). Rääkis, kuidas on olla liikumatu kuju Rooma tänaval. Ühesõnaga jah. Väga jutusoone peale sattusin seal.

Peale Roomat võtsime suuna Sorrento poole. Ööbsime väga looduskaunis kohas.

Järgmine päev sõitsime Caprile. Üsna tuuline oli seal, enam lihtsalt t - särgiväel ei käinud ringi.. Oli jälle palju vaba aega seal. Ahja, üks asi, mis ma seal tähele panin oli see, et kõik käsid ringi oliivipuuoktega. Juba saabudes Sorrentosse tegelikult oli veider vaadata pisikesi  värvilisi autosid, mis igal pool ringi tiirutasid, oliivipuuoksad kastis. Kui keskväljakule jõudsime Capril, siis oli neid okstega inimesi tegelikult päris mitusada. Lõpuks kui direktrissiga rääkisin, sain siis teada, et see on üks lihavõtte komme seal. Ahja, igal pool oli seal viljapuid. Selle all ma mõtlen siis sidruni ja apelsini peamiselt. Üritasin ka kätte saada mõned, et maitsta ära siis. Üsna hapud olid...

Caprilt tulles jäin mina osade inimestega Sorrentosse, et linnas, poodides ringi pisut vaadata.
Järgmine päev suundusime Pompeii poole. Seal sõin ma oma elu kõige maitsvama pitsa.

Tehtud ehtsa itaallase poolt ehtsas ahjus

Käisime ka Pompeii pisikesel laadal. Imelik oli seal kõndida, sest müüjad ei olnud peamiselt indialased ja nad ei üritanud kõigest väest oma asju pähe määrida. Väga sõbralikud olid seal üldiselt nad. 

Pärast läksime vaatama Pompeii varemeid. Ja meil oli giid ka. Ja  ausõna, see oli kõige parem giid, keda ma oma elus olen kohanud. Reaalselt, ta oli juba nii naljakas, üritas meid asjast huvituma panna. Alustas nii enamvähem, et ma saan aru küll, et te olete väsinud ja palav on ja eile õhtul oli suur pidu ja magada tahaks, aga vaatame siiski mõned asjad üle..

Järgmine päev võtsime ette pika teekonna Veneetsia poole. Sõit oli siis pausidega kokku umbes 12 tundi. + siis hommikul enne sõitma hakkamist meie klassijuhataja hilinemine 1 tund. Sest ta eksis ära, teel hotellist bussi, jõudis välja kuskile teise väikesesse linnakesse ja lõpuks tõi siis mingi kohalik ta rolleriga bussijuurde.. Ja see siin ei ole välja mõeldud jutt:D

Sellel päeval midagi erilist enam teha ei jõudnudki, oli õhtusöök ja pärast seda vaba, olime enda toas, jutustasime.

Järgmine päev käisime Lido di Jesolos šoppamas, kahju ainult, et paljud poed kinni olid. 

Eelviimane päev kulus siis Veneetsia peale. Kus mina olin juba kolmandat korda. Siiski oli tore. Sai veel Veneetsia jäätist maitsta. Niisama tänavatel ringi jalutada. 

Kuna see oli viimane õhtu Itaalias, siis õpetajad olid meile vabatahtlikult organiseerinud diskoteeki mineku. Seda, nagu ma aru sain, teevad nad peaaegu iga aasta. Seal oli veel palju Belglasi, kes Itaalias reisil olid. Tore õhtu oli see igaljuhul. 

Hommikul vara startisime, terve päev oli sõit. Jõudsime Belgiasse öösel umbes kell 1. 

Ja kaheteist tunni pärast alustasin ma juba oma hostperega sõitu Hollandi poole. Kohati tundub, et ma ainult reisin siin:D

Peale praktikat

Järgmine päev peale praktikat oli kohe väljasõit Liège’i – üks suur hall, kus olid esindatud igasugused võimalikud ülikoolid Belgias, ametid, ametikoolid, õpilasvahetusprogrammid. Alguses käisin lihtsalt teistega kaasas, vaatasin, millest nad huvitatud on. Mõtlesin, et võiks siis ühe konservatooriumi boxi juures ka ära käia. Tahtsin lihtsalt võtta mõned voldikud selle konservatooriumi kohta, aga üks tädi hakkas kohe rääkima. Asi lõppes sellega, et olin seal laua juures nii umbes pool tundi, tädi näitas mulle juba ühte videot sellest koolist. Mis huvitavat ma kohe selles videos leidsin oli see, et  ühes kohas näitas ühte klarnetimängijat. Tädi seletas, et ta on täitsa noor, aga juba töötab siin õpetaja assistendina. Siis mina, et ootoot, ma ju tean teda, ta ju mängib Liège’i orkestris. Ma nägin teda eile pluss tal oli eile sünnipäev. Nojah, väike kokkusattumus. Igaljuhul täitsa tore oli lõppkokkuvõttes rääkida  seal. 

Praktika jätkub

Jõudiski siis kätte 7. märts.  Eelmisel päeval just olin teada saanud, mis kell ja kus ma olema pean. Peaks tegelikult ära mainima ka, et sellel dirigenid läks väga kaua aega selle lepingu,( mis ma talle juba mingi 3 nädalat varem olin edastanud) minuni toimetamisega.
Oma päevaplaaniga olin ma väga rahul, 1. päv sain temaga kokku linna keskel kell 2, tagasi kodus kell 23. 00, 2. päev sain kokku kell 13. 30, tagasi kell 00.00. Ma pigem pean jah ennast öhtu inimeseks. Mis siis, et  mulle on siin paar korda juba mainitud, et võitjad on need, kes ärkavad vara.. vms. vanasõna siis midagi selle sarnast.
Igaljuhul, alguses olin ma tegelikult pisut närvis ka, sest kohe alguses oli sõit koos temaga Liége'i. Mis siis tähendas üheltpoolt seda, et mul on võimalus küsimusi esitada rahulikult, teiselt poolt aga seda, et ma pean jututeemat üleval hoidma, et imelikke vaikusi ei tekiks või midagi. Siiski, ma teda põhimõtteliselt polnud mitte kunagi näinud. (Jah, siiski üks kord, kui ma uisutamas käisin, just peale seda kui ma olin tema kohta veidi infot otsinud ja ka pilti näinud. Töötas uisuväljaku kõrval, selle klubi jaoks siis, kus nad hostisaga mõlemad on.. peavad mõnikord selliseid töid tegema.. ausaltöeldes ei mäleta ka päris hasti missugusel eesmärgil täpsemalt..Tegelikult oli jah, päris naljakas kokkusattumus seal. Mina tundsin tema ära, aga  temal polnud õrna aimugi, et ma tema juurde praktikat mõne nädala pärast tegema lähen. Hostema siis enne äraminekut tegi meid omavahel tuttavaks ka. ) No ja mitte, et mul oleks mingeid suhtlus puue. Lihtsalt, mõne suvaka inimesega saab kohe väga hästi jutule, mõnega aeg lihtsalt venib ja venib.
Aga mõnikord on lihtsalt kasuks vahetusõpilaseks olemine. Kohe kui autosse istusin, hakkas ta küsima, et kust ma tulen ja kus see asub ja mis keelt ma räägin ja mis keeli ma veel räägin ja et kas ma ise ka mingit pilli mängin. Ja nii 20 kilomeetri pärast vahetasime autot, läksime tema kolleegi autosse, kes ka proovi läks. Koleeg mängib trombooni, tema, nagu ma juba kuskilt varem olin kuulnud, trompetit. Vahepeal üritasid otsida iphone'ist kaardipealt Eestit üles. väga see just ei õnnestunud aga mis ikka.
Varsti jõudsime Liège'i. Nad näitasid mulle veel konservatooriumi eestoolt ka. Sest tagantpoolt, kuhu auto parkisime, just kõige suuremat arhitektuuri ei näinud.

Läksime sisse, näidati mulle natukene maja ja siis juhatati saali istuma, sest nemad pidid ise mängima hakkama. Ehk, millele ma olin selleks ajaks juba pihta saanud oli see, et dirigent ise ei dirigeeri, tema mängib orkestris tropmpetit. Ja mis ma veel pärast teada sain oli see, et dirigent on ta amantöörina, tegelik elukutse on ikkagi trompetist. Et oma brassi orkestrit juhatab ta pigem hobikorraks, dirigendiks ta tegelikult õppinud polegi. Niisiis, dirigendist, kelle juures ma praktikal olin sai trompetist.
Nende proovi oli aga väga mõnus kuulata. 100 pealin orkester, kus juures veel üks Belgia parim orkester, mina üksinda saalis. Vahepeal vahtis esimene esimene viiul mulle küll päris pikalt otsa, et enam vähem kes ma olen, mis ma olen, mida ma seal teen.
Varsti tuli väike paus, sellel ajal näitas .. härra Lemaire siis,( kuna dirigendiks ma teda enam siinkohal nimetada ei saa)  mulle veel pisut maja.  Käisin ka kõige ülemisel rõdul ja vaade oli ikka päris kena.

 Kuigi piltide kvaliteet pole nüüd jah tea kui rabav..
Lemaire ütles mulle, et kui ma tahan, võin ma järgmise pausini sinna jääda. No, igapäev mulle sellist võimalust ei anta, üksinda ülemisel rõdul kontserti kuulata. Miks mitte siis.  Tema läks siis alla. Peagi märkasin, et altpoolt, lavalt vahivad üles mõned töötajad. Noh, kuna Lemaire ise mul lubas sinna jääda, siis tegin mina näo nagu kõik oleks kõige paremas korras ja normaalne. Uurisin enda brošüüre, mis selle orkestri kohta saanud olin. Varsti aga jõudis üks töötaja üles ja küsis, et "Vabandage, kes te olete?" Noh, seletasin siis olukorra ära, aga ta ütles ikkagi, et turvalisuse huvides peaksin ikkagi allakorrusele jääma. Nojah, mis ikka. Vähemalt seekord ei olnud ma ainuke inimene saalis. Ei tundnud ennast seal nagu võõrkeha või midagi..
Peale seda läksime sööma. Mina plus 3 puhkpillimängijat. Jaapani restoran. Väga uhke oli seal. Ja tegelikult oli väga tore seal, kõik olid jälle huvitatud üleüldiselt minust ja Eestist ja keelest. Ja olid vaimustunud, et kuus kuud siin ja juba räägin prantsuse keelt hästi ja saan kõigest aru. Mina just seda hästirääkimiseks ei nimetaks, aga ennast väljendatud saan igal juhul.
Kui ära hakkasime minema, siis jagasid nad arve kolme vahel. Ma küll ütlesin, et ma maksan enda eest ise, aga üks ütles seal, et "Meie siin nii ei tee. "  Quand il y a trois messieurs à la table et une demoiselle"ehk siis: "Kui lauas on kolm härrat ja üks preili.."  Niisiis, mul juba tekkis tunne, nagu ma olen ikka ära kasutaja. Saan tasuta kontserti, sõidutatakse kohale, sõidutatakse tagasi, tasuta söök + veel muusikute seltskond. Mis sa veel tahad?
Tagasi proovi, seekord siis pikemasse(2. proov kestis mu arvates umbes 10 minutit). Kui küsisin, et kaua viimane proov kestab vastasid et liiga kaua. Mis tähendas siis tegelikult 1, 5 tundi. Öelgu nemad, mis tahavad, minuarvates oli see  liiga lühike. Eriti, kui arvestada, et seekord proovisid läbi klaverikontserti. Pianistiks siis Severin von Eckardstein. Ja kui ma enne tema kohta midagi ei teadnud, siis nüüd olen ma temast ikka väga vaimustuses. Tüüp pani juba 12 aastaselt pianistide konkursse kinni.
 http://www.youtube.com/watch?v=PdUMU5UzSAg kui keegi huvitatud on. Minuarust esitas ta ka kontserdil selle pala.

Seadsin ennast istuma siis ka rohkem saali keskele, lavale lähemale, et pianisti käsi paremini näha. Aga no, peaks ikka mainima, et ta on päris hull. Ülihea tunne oli mul endal. Nagu oleks ta mulle teinud privaatkontserti või midagi. Tüüp, kes on mänginud Miami kontserdilavadelt ma ei tea kus Jaapanini välja. 

Aga seda oli samas päris lahe näha, kuidas orkester üleüldiselt  riides oli. Kes siis tennistes, teksates. Pianist ise t -särgis. Ilme umbes selline nagu oleks ta just üles tõusnud.

Peale viimast proovi hakkasime kohe tagasi Vielsalmi poole sõitma. Natuke peale 11 olingi kodus, nagu plaanitud.

Järgmine päev saime jälle samas kohas kokku, võtsime jälle tromboonimängija peale, väike vahepeatus Liège’is, kust võtsime peale ühe viiuldaja ning peale seda suundusime Brüsselisse. Kus ma tegelikult olin oma elu esimest korda. Jah, lennujaama ma juba olin külastanud, Belgiasse tulles, aga seda just kultuurivisiidiks ei nimetaks.

Alguses läksime ühte väikesesse kohvikusse – šokolaadikohvik ütleks sellekohta. Üllatusüllatus, palju inimesi orkestrist oli veel seal. Põhjus selles, et kontserdisaal oli üle tee.  Osad inimesed tundsin ma juba nägupidi ära.  Trompeti mängija, kellega eelmisel päeval söömas käisime tuli mulle tere ütlema, üritas mu nime võimalikult hästi hääldada.  Peale seda läksime kontserdimajja sisse. Ma kujutasin seda tegelikult hoopis teistmoodi ette, teades et see on üks suurimaid kontserdisaale Belgias.  Ise poleks küll uskunud, aga mahutab see siis umbes 2500 inimest. Ja mis veel teada sain, osa hoonest on üldse näituste korraldamiseks ja muuks otstarbeks. Saal oli jah, suurem küll, kui Liège’is, aga mitte nii ilus minu arvates. Palju modernsem lihtsalt, ei jätnud nii suursugust muljet. 

Seadsin ennast siis sisse, hakkasin proovi kuulama. Jälle, mina ainuke inimene saalis. Orkester ilmselt juba vaatas mind imelikult, et mida ma kogu aeg seal teen..Kõige alguses mängis terve orkester sünnipäeva laulu, sest nagu ma juba kohvikus poole kõrvaga kuulsin, oli ühel klarnetimängijal sünnipäev.  Üldiselt aga, see proov tundsin ma  juba ära lood mis nad mängisid. Ühe sümfoonia lõpus pööras dirigent ennast ümber – tahtis kellegi käest küsida, kuidas kõla on, nagu ta seda Liège’iski mitmel korral tegi. Lihtsalt, siis oli alati mõni tähtis onu veel saalis. Või mõni pillimängia, kel parajasti osa ei olnud. Noh ja kuna mina olin siis AINUKE INIMENE SAALIS küsis ta minu käest, et kuidas kõla on. Ja terve sajapealine orkester siis vahtis mind. Mis ma siis ikka ütlesin, pooleldi naersin, et “C’est bon, c’est bon” Mitte, et ma teaksin, kuidas see kõla täpselt olema peaks, aga minujaoks oli see suurepärane.  See sama trompetimängia, kellega jaapanirestoranis käsime näitas mulle veel lavapealt pöialt. Ja viiuldaja, kes meiega Brüsselisse sõitis ja ka teadis, kes ma olen ja mis ma seal teen naeris ka mulle vastu sealt lavalt. Siis seletas oma kõrvalistujale, nagu ma kaugelt aru sain.  Lihtsalt, selliseid momente ei tule just palju elus ette:D

Peale esimest proovi läksime sööma. Seekord oli siis plaan minna Kreeka restorani. Mulle tehti enne veel pisut linnaekskursiooni. Mis tähendas seda, et nägin suure väljaku ära. Pissiv poiss ei jäänud ka vahele.

 Oleks ma üksi seal linna uudistanud, siis võibolla et oleks jäänud vahele. Kui siis just rahvasumm, mis selleümber oli, tähelepanu poleks äratanud. Lihtsalt, mina eeldasin, et Pissiv poiss on ühel suurel väljakul, kus on üks suur purskkaev, kus keskel on siis Pissiv poiss. Ei, see on hoopis majade vahel, müüri ääres, mõõta võib seda paarikümne sentimeetriga. Nojah, ma loodan, et ma nüüd kellegi kultuurielamust/ üllatust ära ei rikkunud..:D

Suundusime siis Kreeka restorani poole, kust eest leidsime juba trompetimängija. Tuli välja, et kreeka restoran on kinni, läksime siis Itaalia restorani. Mina tellisin endale pasta mereandidega. Muidu mulle meeldivad küll vürtsised toidud, aga seal oli minuarvates seda liiga palju, ja üldeüldse oli pastat liiga palju ehk siis nii umbes pool jäi järgi. Kahju küll, aga meil lõpmatuseni ka seal aega ei olnud, pidime kontserdile ka jõudma. Kontserdimaja uksest sisseastudes olid vastas peagi juba töötajad, kes istekohta tahtsid kätte näidata. Kuna mina ise olin orkestris mängijatega koos, siis ütlesid, et pole vaja, näitame ise. Siis oli küll tunne, nagu ma oleks vip või midagi. Ja siis hakkas tromboonimängija lollitama, mängima mulle turvameest või ihukaitsjat või midagi:D. Jha, päris naljakas oli.

Niisis, kontsert oli väga hea, nagu ma seda juba eelmisel päeval teadsin, lihtsalt seekord oli see vähem hakitud. Peale kontserdi lõppu hakkasime jälle kodupoole sõitma, autos oli koosseis sama – mina, tromboonimängija, viiuldaja, trompetimängija(kelle juures praktikat tegin).  Enne kui tromboonimängija lahkus, andsin talle ühe kalevi väikese martsipani. Oli väga õnnelik selle üle, ütles, et ta jumaldab martsipani :D Kui enda koju jõudsin, siis andsin Lemaire’ile ka Kalevi Oravakese kommipaki ja martsipani. Oli ka väga tänulik. Nagu minagi, sest ma tõesti nägin palju selle praktika ajal ja hakkasin tegelikult mõtlema tõsiselt, kas mitte muusikaga tegelema hakata kunagi.

Stage = Praktika = Töövarjupäevad

Üleeile ja eile, ehk siis 7. ja 8. märts tegi terve 6. klass( välja arvatud tehnika klass) töövarju. ..(eesti keeles ei kõla see üldse nii hästi kuidagi). . Juba aasta alguses oli teada, et kellegi, millegi peab otsima. Ma kohe üldse ei teadnud, mis ma teha tahaks. Põhimõtteks siis siiski näha mingit ametit, millest sa reaalselt huvitatud oled. Aga ma ju üldse ei tea, või noh, ma tean, millest ma huvitatud olen, aga ma olen huvitatud liiga paljudest asjadest, et täpselt teada, mida võtta hobina ja mida edasi arendada. Või siis leida üldse midagi uut, millele ma kunagi mõelnudki ei ole. 1 kuu enne töövarjuks minemist siis pidi otsustama hakkama. Ühel õhtusöögil hostisa küsis siis, et no, ütle siis mis sulle meeldeb. Ma siis hakkasin laduma, et no ja, keeled meeldivad nagu ja, ja kunst üleüldiselt  ehk siis muusika ka. Siis ta ütles, et no, ma tunnen üht dirigenti, sa võid ju tema juurde minna. Ma siis mõtlesin, et no, miks mitte, Et ma ei tea, kas ma just dirigendiks saada tahan, aga miks mitte seda elukutset näha, võib ju huvitav olla. Aga samas, see ei olnud üldse kindel, et tal nendel kahel päeval midagi on. Hostisa oli siis teda kuskil kohanud ja dirigent oli öelnud, et no, ma veel ei tea, aga kui midagi ei ole, siis lähen ma Kadriga tennist mängima. .. Mis siis, et mina tennisest midagi ei tea, pole kunagi mänginud. Ausaltöeldes hakkan ma praegu mõtlema, kas ma olen tennise reketit üldse käeski hoidnud.
Igaljuhul, peatselt tuli välja, et tal nendel kahel päeval ikka on midagi. Et esimene päev on proov ja teine päev kontsert Brüsselis. Nii viisi tundus päris hästi valitud praktika - mis ma just avastasin  et "stage" otseselt tähendab google translate'ist. Aga tegelikult sobib selle teemaga siin töövarji ka kokku. Igal juhul mõtlesin, et kui ta on dirigent, siis kindlasti on tema kohta internetis mingit informatsiooni. Et uurida, kes ta on ja mis ta teeb täpsemalt. Mis ma leidsin oli see, et ta on brassi dirigent. Ehk siis kõik vaskpuhkpillid. No toretore, ma juba eeldasin, et orkester tähendab ikka kõike viiuleid ja tšellosid ja klarneteid. Mitte et mul vaskpuhkpillide vastu midagi oleks. Lihtsalt.. koos kõikide keelpillidega jne on see palju rohkem tasakaalus. Nojah, mis teha. Mine tea, ehk hakkab mulle brass orkester veel meeldima.

Mõni nädal hiljem kohtas hostisa jälle seda dirigenti ja mis ma järelkajana siis kuulsin oli see, et hostisa oli nii muuseas küsinud, et mis pille tema orkestris siis mängitakse ka. No ja siis ta oli vastanud, et kõike - et viiuleid, klarneteid, tšellosid jnejnejne. Ju siis on tal mõne teine orkester veel..

Vahepeal -> Pariis

Mis huvitavat, tähtsamat siis kokku võtta. Ehk siis, ma alustan alati mingi pika eepose kirjutamist ja lõppkokkuvõttes jõuan heal juhul sissejuhatuse keskpaika, kui mu mõtted on sõrmedest 5 kilomeetrit ees ja nii see kogu plaan sinnapaika jääbki.

Käisime YFUkatega PARIISIS. Vägaväga lahe oli kõiki yfukaid näha. Noja, millegi pärast on neid alati väga tore näha. Ja kõik yfu korraldajad, organisaatorid,  vabatahtlikud, "délegué'd"(mai tea, kas see nii kirjutataksegi) ja muud juhtninad ning targad inimesed, kes meil seal kaasas olid olid  .. siia maani on - väga toredad. Kusjuurees, mis huvitavat teada sain, üks korraldaja, ise ka võp olnud, käis vahetusaastal Lõuna -Aafrika Vabariigis. Ülilahe minuarust. Peab ikka julgust ka olema, et selline asi ette võtta. Pool aastast elada kuskil, reaalselt, in the middle of the fields of nowhere. Toitu peab mai tea kust kilomeetrite tagant otsima ja ega vett ka kogu aeg võtta pole.
Teema juurde tagasi pöördudes, tore on see, et prantsuse keel ikka vist on kõvasti arenenud, mul ja üleüldiselt kõikidel võpidel. Kui üks korraldaja ütles aastaalguses, et ja, vaata praegu te rääkide veel kõik siin rõõmsalt suminal inglise keeles, siis aasta lõpus räägite kindlalt prantsuse keeles. Siis ma mõtlesin küll, et see elusees ei saa tõelisuseks, et mida, võpid omavahel ei hakka elusees rääkima prantsuse keelt niikaua kui on olemas inglise keel. Aga näed, Pariisis rääkisid enamus võpid prantsuse keeles. Vähemalt mina rääkisin enamus ajast prantsuse keeles. See ainult ajab närvi, et kui kuskile restorani minna, siis nii kui sa oled teenindajaga rääkides oma esimese lause lõpetanud küsivad nad rõõmsalt inglise keeles, et kust pärit oleme.
Muidu üldiselt, Pariisist pilte on miljon üleval facebookis ja ma hetkel ei ole just liiga innustatud neid kõiki siia importima.
Ja siis veel Pariisist niipalju, et kõik kohad, mida külastasime olid väga ilusad. Kahju oli sellest, et Eiffeli tornis käisime hommikul, mis tähendas seda, et linna kattis paks udu. Väga efektseid pilte sai Pariisist. Okok, mõnel pildil oli isegi mingil määral mõnd lähemat ehitist ja tänavat näha. Peaks veel mainima, et päris torni tippu me minna ei saanudki, sest see oli ehituses. Aga ega see midagi nagu nii ei oleks muutnud, kui oleks saanud. Pildid oleks lihtsalt ehk rohkem udusemad olnud. Vähemalt saab nüüd öelda igal juhul, et olen Eiffeli tornis käinud.
No ja siis, jalavalu käib mu arvates nii või teisiti iga reisi juurde.
A see ka, et mul tuli Pariisis peale mingi mustvalgete postkaartide maania. Aga lihtsalt, neid oli iga nurga peal ja need olid nii lahedad. Hakka või fotograafiat armastama.
Üleüldiselt sain mõnede võpidega lähedasemaks, Ükspäev lähen veel kindlasti näiteks Prahasse ühele tüdrukule külla. Ja Ladina Ameerikas teen ma ükspäev.. mõned kuud.. või kauem nii või teisiti ühe tiiru ära. Ja Soome sõidab ka ainult tund aega  Tallinnast.

Uus aasta

Külas olid peresõbrad, hostõe sõbrants.
Kokkuvõtvalt siis, palju söögitegemist, aitamist, koristamist, särki värki. Sõime liha, kala fondüüd. Vahepeal vaatasin prantsuse keelset helisevat muusikat. Kui kell oli 00.00 toppisime kõik pähe kuldsed, hõbedased mütsikesed, hakkasime pasundama ja laiali loopima värvilisi paberkuulikesi ja ribasid ABBA happy new year laulu taustal. Alles nii 20 minutit pärast seda läksime õue ja lasime mõned raketid ka. Ma arvan, et see oli minu elu esimene nii raketivaene.. kui selline sõna eksisteerib.. uue aasta vastuvõtmine. Alati olen ma kuskil suurema ilutulestiku läheduses olnud. Mul oli lihtsalt nii veider tunne, et mida, uus aasta ongi käes ja me ei lähegi kohe ruttu õue ilutulestikku vaatama? Mismõttes, loobime mingeid kuulikesi laiali?
Teistmoodi kogemused ilmselt rikastavad.

Jõulud

24. detsember olime kogu suguvõsaga vanaema juures. Kaetud ühke laud, peaks siis ütlema, et Šveitsi teemaline, sest sõime (või tegime?) rakletti. Kes ei tea, mis see on siis võib öelda et see on midagi fondüü sarnast, lihtsalt saia(ja korke, tomateid sibulaid, mis iganes on su maitse järgi) ei kasteta juustus sisse vaid need laotakse juustuga ühe väikese labida peale ja kallatakse üle munaga. Kes ikka midagi aru ei saanud võib kasutada google'i otsingut.

Kingitustega on lugu nii, et mitte kõik ei tee kõigile, vaid vanaema teeb kõigile. Kas pole mitte hea lahendus leitud? Tegelikult, kuna vanaemal on väike pood, kus on tõesti.. kõike, välja arvatud söögi, siis tema kingib kõigile midagi väiksemat, n.ö ostab enda poest ja täiskasvanud siis tavaliselt kingivad talle raha.
Kuna ta mulle oli ka juba midagi valmis vaadanud, siis ma mõtlesin, et võiks talle ka midagi ikkagi kinkida. Tore on ju ikkagi kinke saada.
Kingiks oli nimelt piparkoogi maja.
Aga alustades sellega, et siin poes ei ole, või siis on asi minus, ma lihtsalt olen pime ehk, aga piparkoogi tainast ei kohanud igaljuhul jõulude paiku. Hostema polnud ka kuulnud, et jõuludel on väga tavaline ise piparkooke küpsetada. Vähemalt siis, kui lapsed väiksemad on, tore koos teha. Niisiis, poest ei leidnud, pidi ise tegema. Tuli välja, et tegelikult polnud nii keeruline midagi.
Probleem nr 2. Glasuur. Hästi, tegelikult seda polegi midagi nii raske teha.. Ainult munavalged ja tuhksuhkur, sega kokku ja valmis ta ongi. Aga, mina oma geniaalse aruga muidugi selleks lihtsaks asjaks ei hakanud retsepti vaatama. Rahulikult 4 mina valget. Tegelikult saaks vist nelja munavalge ja tuhksuhkru seguga päris maja ka ära kaunistada..  No hakkasin siis tuhksuhkrut lisama. Ja kohati tundus et seda ma tegema jäängi. Lõpuks sai kasutatud ära peaaegu kogu majas olev ja juurde ostetud tuhksuhkur, siis jätsin järgi. Kaunistasin ja "liimisin "seinu selle üsnagi vedela .. plögaga ütleks. Mis ikka, midagi nagu välja tuli.. aga kindlasti mitte just kõige parem variant. Selle eest m&m kommid ja ülejääv tuhksuhkur parandasid asja tunduvalt.
Külaliste arvates selle eest oli see väga hästi õnnestunud piparkoogi maja. Nad tegelikult ütlesid sellekohta kook.. Jah, nad ilmselt ei näinud  selle maja "isolatsiooni auke", mis olid pööratud seina poole.
Glasuuri aga oleks jätkunud veel paljudele piparkoogimajadele..

Üldiselt sellel päeval nii jõulu tunnet just ei olnud, lund pold maas ega midagi. Aga toit oli hea, sai pisut juttu rääkida ka sugulastega. Ahjah, avastasin, et hostisa õde, kes võõrustas oma peres mõni aasta tagasi ühte Eesti tüdrukut on Eestis käinud. Suvel ja veel laulupeo ajal. Ütles, et neile(talle ja ta abikaasale) väga meeldis, et laulupidu ja rongkäik jättis neile ikka väga elava mulje Eestist. Ütles, et ja, ma siiamaadi mäletan, mis me seal hüüdsime. "Elsgü esstii"Alguses ei saanud väga pihta, mis ta sellega öelda tahtis, aga tegelikult, eesti keelde pannes oleks see "Elagu eesti". Siiski, isegi hea, et pärast 2 aastat see ikka veel meeles neil.

Iphone lugu

Mulle tundub juba, et ma alustan igat blogipostitust sellega, kuidas ma pole jälle pikka aega midagi kirjutanud. Endale samas tundub nagu, et pole midagi nii uut ja huvitavat juurde tulnud, millest kirjutada.

Samas võiks pisut kokku võtta küll siin viimase aja.. ehk siis jõulud ja aastavahetus kaasa arvatud.. sündmusi.

Jõulud möödusid suhteliselt rahulikult. Siiski, teistmoodi, kui tavaliselt.
Jõulukingid avasime juba 23. detsembril. Ja tegelikult, peaks ära mainima, et neil ei olegi siin kombeks luuletust lugeda. Ma täpselt ei teeagi, ehk kunagi oli, aga siin ei tulnud see jutukski. Ehk kui väiksematel lastel jõuluvana käib, siis ikka loetakse?.. Minu peres igaljuhul nii väikseid lapsi ei ole, jõuluvana jäi see aasta igal juhul tulemata. Põhjus, miks kingitused 23. detsember avasime, on järgnev.
Juba jõuludele eelnenud 2 kuud rääkis hostvend pea iga päev, ma kusjuures ei liialda, et tahab endale sünnipäevaks Iphone'i saada. Hostisal on ja miks tema ei võiks ka seda saada, sest ta telefon on nagu eelajalooline. Oli ja tegelikult üsna vana väljanägemisega. Niisiis, ükspäev, kui me hostõega ühes pudipadi poes olime, nägime me iphone'i märkmikku. Siis oli korraga mõlemal selge, mis sellega tegema peab. Ostsime ära, kirjutasime pealmisele lehele laused nagu"Ära muretse, 10 aasta pärast pole iphone enam nii kui nii moes, kirjutamine aga küll" ja "Life is like a box of chocolates, you never know, what you get". Pakkisime selle märkmiku hostisa iphone'i karpi. Tegime veel punase lipsu peale ka. Niisiis, meie kingitus nägi välja nagu päris ehtne. Ja siis, et asja huvitavamaks veel teha, pakkisime selle mitmekordselt iphone'i karpist suurematesse pappkastidesse. Jällegi, sellisest suurest kastist ei võiks mitte kuidagi järeldada, et seal sees võis "iphone" olla. Jäi siis see kingitus kapinurka peidetuna ootama jõule.
Probleem aga hakkas tekkima siis, kui hostisa hakkas ka uurima telefone, mida hostvennale kinkida. (Peaks ära mainima et sellest meie kingitusest olid teadlikud ainult mina, hostõde hostema, ta ei tahtnud hostisale midagi sellest kingist rääkida, sest arvas, et äkki ütleb, et see pole hea idee, nii et minu ja hostõe suured kavatsused oleks rikutud olnud).Ükskord olime poes, kuna ta teadis, et peale iphone'i eelistaks hostvend Blackberryt, ostis ta selle ära. Ongi hea, kui ta kõigepealt avab meie "iphone'i" ja seejärel saab ikkagi päris telefoni ka, siis ei ole ta pettunud ja pahane meie peale vähemalt:D
Lugu läheb edasi. Ükskord käisime Spa's. Lihtsalt linna vaatamas ja kreppe söömas. Tagasiteel auto juurde sattus meie teele üks telefoni pood. Läksime siis sisse, hostvend hakkas kohe telefone uurima. Hostisa küsis ka, et mis on siis vahe Blackberryl ja nt Nokial, mis on klaviatuuriga, nagu Blackberry. Lõpuks sai selgeks, et tegelikult oleks nt nokia palju praktilisem. Ja siis lõpuks hostisa ütles, et tegelikult on meil sulle Blackberry juba ära ostetud.
No, asi polnud ju veel päris rikutud, niikaua, kuni hostvend polnud telefoni näinud. Aga hostisa hakkas rääkima. et peab ikka telefoni ära vahetama, et peab koos hostvennaga kohe homme hommikul poes ära käima. Aga järgmine päev olekski olnud 24. detsember, kus oleks pidanud kingid üle andma.
Niisiis, lõpuks, et minu ja hostõe ilusaid plaane mitte ära rikkuda, avasime me kõik kingid 23ndal. Ja oli küll hetkeks hostvend segaduses, kui ta oma kingitust parajasti avas, et mida, kas te teete nalja, ma ei saa enam mitte midagi aru, ütlesite, et ostsite ju Blackberry ja nüüd see. Aga enne rääkisite, et te ei osta iphone'i nii või teisiti.
Vähemalt selle loo lõpetuseks võib öelda, et mina ja hostõde saime naerda ikka kõvasti, kujutades ette, kuidas hostvend ükskord seda pakki avab. Ja lõppudelõpuks läks kõik ka -vääga napilt- kõik nii, nagu ette olime kujutlenud.
Kusjuures, peaks mainima, et hostvend ja õde said ka oma sünnipäeva kingid see päev kätte, sest ei hakkanud eraldi avamist selle jaoks korraldama - hostvenna sünnipäev 25. ja hostõe 26. detsember.

Pole vahepeal jälle üldse kirjutanud. Vahepeal on igasuguseid asju toimunud siin.
Peaks alustama sellega, et 26. november käisime YFUkatega Kölnis. Väga lahe väljasõit oli. Mis siis, et lünd ei olnud, sai pisut jõulu tunnet endale naha alla lasta. Mõnda võpi nägi sellel reisil kahjuks ka viimast korda.. Mis ikka, üks võpidest, kes oma maale pidi tagasi minema elab Soomes, niiet on võimalik väga lihtsalt ka peale vahetus aastat kokku saada.
Detsembri teisel nädalal algas eksamiperiood. Mina pidin ka muidugi kõik kaasa tegema. Tegelikult ma avastasin huvitava asja, et neil on siin eksamid iga aasta. Ja lausa 2 korda. Enne jõulel ja juunis. No muidugi võiks neid vaadelda ka kui suurte kontrolltöödena.. minu arust:D Ja nagu eelmine veerand, hinded sain ma ainult inglise keeles, religioonis, bioloogias ja kehalises kasvatuses. Kõige veidram on minu arust see, et sain bioloogias hinde-see tähendab läbisin testi. Selleks peab saama vähemalt pooled punktid. Jah, eks see tegelikult ole, et need ained, milles hinde sain, võib natuke rohkem ise leiutada. Keemias ja füüsikas vist ikka valemeid ei hakka ise ehitama.. Bioloogia eksamil rahulikult joonistasin aga sugupuid ja arutlesin endamisi, kas geen on dominantne või mitte. Kuigi tegelikult võtsin ma sinna eksamile raamatu(loomulikutl prantsuse keelse) ka kaasa - juhuks kui igav hakkab. Aga kasutasin kõik aja ära. Selle eest matemaaatikas lugesin pool ajast, tore et mõne ülesande ära ka lahendasin. Prantsuskeeles õpetaja mulle isegi ei andnud tööd kätte. Üks osa eksamist oli kirjand. Ja veel mingi artikli põhjal. Kui ma oleks seda kirjandit teha üritand, siis oleks kõigepealt 3/4 mu ajast kulunud artikli lugemisele ja arusaamisele ja seejärel 1/4 sõnaraamatust sõnade otsimisele, et midagi asjalikku ka kirjutada. Täheortograafiast ei hakka siinkohal üldse rääkima. Niisiis, arendasin oma keeleoskust lihtsalt raamatu lugemise ja sõnade tähenduse otsimisega sõnaraamatust.
Viimane nädal enne tunnistuse kättesaamist ei toimunud põhimõtteliselt mitte midagi. Eksamid olid läbi, kooli väga ei olnud. Neljapäeval oli ainult kabaree koosolek. See oli kavatsetud maha pidada kella 8st 12ni. Tegelikult oli asi aga nii, et 45 minutit peale alustamist olid kõik tähtsamad jutud(vähemalt minu jaoks) räägitud ja midagi väga teha ei olnud. Nägin seal esimest korda selle kooli klaverit. Võib öelda, et muusikale pühendumisega seal just liialdatud ei ole. Üks pisike klaver, mitte just kõige hiilgavamas korras. Õnneks just päris häälest ära see ka ei olnud. Niisiis, hakkasid osad poisid seal näitama, mis nad mängida oskavad. Järsku kuulen The Beatles - Imagine. Hooh, ma ju oskan ka seda mängima. Läksin siis kuulama. Peale mõnda aega seal kuulamist küsis poiss, kes mängis, et kas ma oskan ka mängida. No ja, natuke ikka oskan midagi. No, siis tuli mu tavapärane repertuaar, nagu ikka. Robbie Williams,  Coldplay, Pianoman, Falling Slowly, Let It Be jnejne. Mõtlesin, et proovin mõnda, mis eelmise aasta klaveri eksamist ka meeles on. Ehk siis üks pisut kiirem lugu. Kõik olid väga vaimustuses. Mõtlesin, et aitab ka, küsisin, kas keegi mängida tahab, ütlesid, et no, peale seda lugu küll mitte:D Jaah, nad ilmselgelt ei ole lähedalt näinud kedagi tõsiseslt hea mängimas.
Järgmine päev saime kätte tunnistused. Mina oma nelja hindega.. Ja käisime kooli kiriku saalis.. Ehk siis see sama ruum, kus toimus kabaree koosolek. Toimus missa, või ma eeldan vähemalt, et selle kohta võiks öelda missa, ütlesid selle kohta "Mess".  Peale kõike seda oli palju ootamist. Eeldasime, et lõpetame selle päeva koolis kell 12, aga tegelikult oli kõib läbi juba kella 10ks. Lõpuks tuli hostema järgi, sõitsime koju ja vaheaeg võis alata :) Kusjuures mina alustasin piparkoogi taina tegemist :)

St. Nicolas kodus

Natuke nagu Ameerikas. St. Nicolas tuleb öösel läbi korstna tuppa, laob laua peale hunniku kingitusi, komme, muud pudi padi. Hommikul jooksevad kõik lapsed vaatama.. seekord siis laua peale, mis St. Nicolas taldrkutele ladunud on. Jah, Ameerika kombel peaks see kõik nüüd olema küll kuuse all. Niisiis, St. Nicolas käis meie kodus ka külas :)

Ma arvan, et seda traditsiooni peaks järgmine aasta kindlasti jätkama :) :P