Oma päevaplaaniga olin ma väga rahul, 1. päv sain temaga kokku linna keskel kell 2, tagasi kodus kell 23. 00, 2. päev sain kokku kell 13. 30, tagasi kell 00.00. Ma pigem pean jah ennast öhtu inimeseks. Mis siis, et mulle on siin paar korda juba mainitud, et võitjad on need, kes ärkavad vara.. vms. vanasõna siis midagi selle sarnast.
Igaljuhul, alguses olin ma tegelikult pisut närvis ka, sest kohe alguses oli sõit koos temaga Liége'i. Mis siis tähendas üheltpoolt seda, et mul on võimalus küsimusi esitada rahulikult, teiselt poolt aga seda, et ma pean jututeemat üleval hoidma, et imelikke vaikusi ei tekiks või midagi. Siiski, ma teda põhimõtteliselt polnud mitte kunagi näinud. (Jah, siiski üks kord, kui ma uisutamas käisin, just peale seda kui ma olin tema kohta veidi infot otsinud ja ka pilti näinud. Töötas uisuväljaku kõrval, selle klubi jaoks siis, kus nad hostisaga mõlemad on.. peavad mõnikord selliseid töid tegema.. ausaltöeldes ei mäleta ka päris hasti missugusel eesmärgil täpsemalt..Tegelikult oli jah, päris naljakas kokkusattumus seal. Mina tundsin tema ära, aga temal polnud õrna aimugi, et ma tema juurde praktikat mõne nädala pärast tegema lähen. Hostema siis enne äraminekut tegi meid omavahel tuttavaks ka. ) No ja mitte, et mul oleks mingeid suhtlus puue. Lihtsalt, mõne suvaka inimesega saab kohe väga hästi jutule, mõnega aeg lihtsalt venib ja venib.
Aga mõnikord on lihtsalt kasuks vahetusõpilaseks olemine. Kohe kui autosse istusin, hakkas ta küsima, et kust ma tulen ja kus see asub ja mis keelt ma räägin ja mis keeli ma veel räägin ja et kas ma ise ka mingit pilli mängin. Ja nii 20 kilomeetri pärast vahetasime autot, läksime tema kolleegi autosse, kes ka proovi läks. Koleeg mängib trombooni, tema, nagu ma juba kuskilt varem olin kuulnud, trompetit. Vahepeal üritasid otsida iphone'ist kaardipealt Eestit üles. väga see just ei õnnestunud aga mis ikka.
Varsti jõudsime Liège'i. Nad näitasid mulle veel konservatooriumi eestoolt ka. Sest tagantpoolt, kuhu auto parkisime, just kõige suuremat arhitektuuri ei näinud.
Nende proovi oli aga väga mõnus kuulata. 100 pealin orkester, kus juures veel üks Belgia parim orkester, mina üksinda saalis. Vahepeal vahtis esimene esimene viiul mulle küll päris pikalt otsa, et enam vähem kes ma olen, mis ma olen, mida ma seal teen.
Varsti tuli väike paus, sellel ajal näitas .. härra Lemaire siis,( kuna dirigendiks ma teda enam siinkohal nimetada ei saa) mulle veel pisut maja. Käisin ka kõige ülemisel rõdul ja vaade oli ikka päris kena.
Lemaire ütles mulle, et kui ma tahan, võin ma järgmise pausini sinna jääda. No, igapäev mulle sellist võimalust ei anta, üksinda ülemisel rõdul kontserti kuulata. Miks mitte siis. Tema läks siis alla. Peagi märkasin, et altpoolt, lavalt vahivad üles mõned töötajad. Noh, kuna Lemaire ise mul lubas sinna jääda, siis tegin mina näo nagu kõik oleks kõige paremas korras ja normaalne. Uurisin enda brošüüre, mis selle orkestri kohta saanud olin. Varsti aga jõudis üks töötaja üles ja küsis, et "Vabandage, kes te olete?" Noh, seletasin siis olukorra ära, aga ta ütles ikkagi, et turvalisuse huvides peaksin ikkagi allakorrusele jääma. Nojah, mis ikka. Vähemalt seekord ei olnud ma ainuke inimene saalis. Ei tundnud ennast seal nagu võõrkeha või midagi..
Peale seda läksime sööma. Mina plus 3 puhkpillimängijat. Jaapani restoran. Väga uhke oli seal. Ja tegelikult oli väga tore seal, kõik olid jälle huvitatud üleüldiselt minust ja Eestist ja keelest. Ja olid vaimustunud, et kuus kuud siin ja juba räägin prantsuse keelt hästi ja saan kõigest aru. Mina just seda hästirääkimiseks ei nimetaks, aga ennast väljendatud saan igal juhul.
Kui ära hakkasime minema, siis jagasid nad arve kolme vahel. Ma küll ütlesin, et ma maksan enda eest ise, aga üks ütles seal, et "Meie siin nii ei tee. " Quand il y a trois messieurs à la table et une demoiselle"ehk siis: "Kui lauas on kolm härrat ja üks preili.." Niisiis, mul juba tekkis tunne, nagu ma olen ikka ära kasutaja. Saan tasuta kontserti, sõidutatakse kohale, sõidutatakse tagasi, tasuta söök + veel muusikute seltskond. Mis sa veel tahad?
Tagasi proovi, seekord siis pikemasse(2. proov kestis mu arvates umbes 10 minutit). Kui küsisin, et kaua viimane proov kestab vastasid et liiga kaua. Mis tähendas siis tegelikult 1, 5 tundi. Öelgu nemad, mis tahavad, minuarvates oli see liiga lühike. Eriti, kui arvestada, et seekord proovisid läbi klaverikontserti. Pianistiks siis Severin von Eckardstein. Ja kui ma enne tema kohta midagi ei teadnud, siis nüüd olen ma temast ikka väga vaimustuses. Tüüp pani juba 12 aastaselt pianistide konkursse kinni.
http://www.youtube.com/watch?v=PdUMU5UzSAg kui keegi huvitatud on. Minuarust esitas ta ka kontserdil selle pala.
Seadsin ennast istuma siis ka rohkem saali keskele, lavale lähemale, et pianisti käsi paremini näha. Aga no, peaks ikka mainima, et ta on päris hull. Ülihea tunne oli mul endal. Nagu oleks ta mulle teinud privaatkontserti või midagi. Tüüp, kes on mänginud Miami kontserdilavadelt ma ei tea kus Jaapanini välja.
Aga seda oli samas päris lahe näha, kuidas orkester üleüldiselt riides oli. Kes siis tennistes, teksates. Pianist ise t -särgis. Ilme umbes selline nagu oleks ta just üles tõusnud.
Peale viimast proovi hakkasime kohe tagasi Vielsalmi poole sõitma. Natuke peale 11 olingi kodus, nagu plaanitud.
Järgmine päev saime jälle samas kohas kokku, võtsime jälle tromboonimängija peale, väike vahepeatus Liège’is, kust võtsime peale ühe viiuldaja ning peale seda suundusime Brüsselisse. Kus ma tegelikult olin oma elu esimest korda. Jah, lennujaama ma juba olin külastanud, Belgiasse tulles, aga seda just kultuurivisiidiks ei nimetaks.
Alguses läksime ühte väikesesse kohvikusse – šokolaadikohvik ütleks sellekohta. Üllatusüllatus, palju inimesi orkestrist oli veel seal. Põhjus selles, et kontserdisaal oli üle tee. Osad inimesed tundsin ma juba nägupidi ära. Trompeti mängija, kellega eelmisel päeval söömas käisime tuli mulle tere ütlema, üritas mu nime võimalikult hästi hääldada. Peale seda läksime kontserdimajja sisse. Ma kujutasin seda tegelikult hoopis teistmoodi ette, teades et see on üks suurimaid kontserdisaale Belgias. Ise poleks küll uskunud, aga mahutab see siis umbes 2500 inimest. Ja mis veel teada sain, osa hoonest on üldse näituste korraldamiseks ja muuks otstarbeks. Saal oli jah, suurem küll, kui Liège’is, aga mitte nii ilus minu arvates. Palju modernsem lihtsalt, ei jätnud nii suursugust muljet.
Seadsin ennast siis sisse, hakkasin proovi kuulama. Jälle, mina ainuke inimene saalis. Orkester ilmselt juba vaatas mind imelikult, et mida ma kogu aeg seal teen..Kõige alguses mängis terve orkester sünnipäeva laulu, sest nagu ma juba kohvikus poole kõrvaga kuulsin, oli ühel klarnetimängijal sünnipäev. Üldiselt aga, see proov tundsin ma juba ära lood mis nad mängisid. Ühe sümfoonia lõpus pööras dirigent ennast ümber – tahtis kellegi käest küsida, kuidas kõla on, nagu ta seda Liège’iski mitmel korral tegi. Lihtsalt, siis oli alati mõni tähtis onu veel saalis. Või mõni pillimängia, kel parajasti osa ei olnud. Noh ja kuna mina olin siis AINUKE INIMENE SAALIS küsis ta minu käest, et kuidas kõla on. Ja terve sajapealine orkester siis vahtis mind. Mis ma siis ikka ütlesin, pooleldi naersin, et “C’est bon, c’est bon” Mitte, et ma teaksin, kuidas see kõla täpselt olema peaks, aga minujaoks oli see suurepärane. See sama trompetimängia, kellega jaapanirestoranis käsime näitas mulle veel lavapealt pöialt. Ja viiuldaja, kes meiega Brüsselisse sõitis ja ka teadis, kes ma olen ja mis ma seal teen naeris ka mulle vastu sealt lavalt. Siis seletas oma kõrvalistujale, nagu ma kaugelt aru sain. Lihtsalt, selliseid momente ei tule just palju elus ette:D
Peale esimest proovi läksime sööma. Seekord oli siis plaan minna Kreeka restorani. Mulle tehti enne veel pisut linnaekskursiooni. Mis tähendas seda, et nägin suure väljaku ära. Pissiv poiss ei jäänud ka vahele.
Oleks ma üksi seal linna uudistanud, siis võibolla et oleks jäänud vahele. Kui siis just rahvasumm, mis selleümber oli, tähelepanu poleks äratanud. Lihtsalt, mina eeldasin, et Pissiv poiss on ühel suurel väljakul, kus on üks suur purskkaev, kus keskel on siis Pissiv poiss. Ei, see on hoopis majade vahel, müüri ääres, mõõta võib seda paarikümne sentimeetriga. Nojah, ma loodan, et ma nüüd kellegi kultuurielamust/ üllatust ära ei rikkunud..:D
Suundusime siis Kreeka restorani poole, kust eest leidsime juba trompetimängija. Tuli välja, et kreeka restoran on kinni, läksime siis Itaalia restorani. Mina tellisin endale pasta mereandidega. Muidu mulle meeldivad küll vürtsised toidud, aga seal oli minuarvates seda liiga palju, ja üldeüldse oli pastat liiga palju ehk siis nii umbes pool jäi järgi. Kahju küll, aga meil lõpmatuseni ka seal aega ei olnud, pidime kontserdile ka jõudma. Kontserdimaja uksest sisseastudes olid vastas peagi juba töötajad, kes istekohta tahtsid kätte näidata. Kuna mina ise olin orkestris mängijatega koos, siis ütlesid, et pole vaja, näitame ise. Siis oli küll tunne, nagu ma oleks vip või midagi. Ja siis hakkas tromboonimängija lollitama, mängima mulle turvameest või ihukaitsjat või midagi:D. Jha, päris naljakas oli.
Niisis, kontsert oli väga hea, nagu ma seda juba eelmisel päeval teadsin, lihtsalt seekord oli see vähem hakitud. Peale kontserdi lõppu hakkasime jälle kodupoole sõitma, autos oli koosseis sama – mina, tromboonimängija, viiuldaja, trompetimängija(kelle juures praktikat tegin). Enne kui tromboonimängija lahkus, andsin talle ühe kalevi väikese martsipani. Oli väga õnnelik selle üle, ütles, et ta jumaldab martsipani :D Kui enda koju jõudsin, siis andsin Lemaire’ile ka Kalevi Oravakese kommipaki ja martsipani. Oli ka väga tänulik. Nagu minagi, sest ma tõesti nägin palju selle praktika ajal ja hakkasin tegelikult mõtlema tõsiselt, kas mitte muusikaga tegelema hakata kunagi.
No comments:
Post a Comment