Külas olid peresõbrad, hostõe sõbrants.
Kokkuvõtvalt siis, palju söögitegemist, aitamist, koristamist, särki värki. Sõime liha, kala fondüüd. Vahepeal vaatasin prantsuse keelset helisevat muusikat. Kui kell oli 00.00 toppisime kõik pähe kuldsed, hõbedased mütsikesed, hakkasime pasundama ja laiali loopima värvilisi paberkuulikesi ja ribasid ABBA happy new year laulu taustal. Alles nii 20 minutit pärast seda läksime õue ja lasime mõned raketid ka. Ma arvan, et see oli minu elu esimene nii raketivaene.. kui selline sõna eksisteerib.. uue aasta vastuvõtmine. Alati olen ma kuskil suurema ilutulestiku läheduses olnud. Mul oli lihtsalt nii veider tunne, et mida, uus aasta ongi käes ja me ei lähegi kohe ruttu õue ilutulestikku vaatama? Mismõttes, loobime mingeid kuulikesi laiali?
Teistmoodi kogemused ilmselt rikastavad.
Monday 6 February 2012
Wednesday 1 February 2012
Jõulud
24. detsember olime kogu suguvõsaga vanaema juures. Kaetud ühke laud, peaks siis ütlema, et Šveitsi teemaline, sest sõime (või tegime?) rakletti. Kes ei tea, mis see on siis võib öelda et see on midagi fondüü sarnast, lihtsalt saia(ja korke, tomateid sibulaid, mis iganes on su maitse järgi) ei kasteta juustus sisse vaid need laotakse juustuga ühe väikese labida peale ja kallatakse üle munaga. Kes ikka midagi aru ei saanud võib kasutada google'i otsingut.
Kingitustega on lugu nii, et mitte kõik ei tee kõigile, vaid vanaema teeb kõigile. Kas pole mitte hea lahendus leitud? Tegelikult, kuna vanaemal on väike pood, kus on tõesti.. kõike, välja arvatud söögi, siis tema kingib kõigile midagi väiksemat, n.ö ostab enda poest ja täiskasvanud siis tavaliselt kingivad talle raha.
Kuna ta mulle oli ka juba midagi valmis vaadanud, siis ma mõtlesin, et võiks talle ka midagi ikkagi kinkida. Tore on ju ikkagi kinke saada.
Kingiks oli nimelt piparkoogi maja.
Aga alustades sellega, et siin poes ei ole, või siis on asi minus, ma lihtsalt olen pime ehk, aga piparkoogi tainast ei kohanud igaljuhul jõulude paiku. Hostema polnud ka kuulnud, et jõuludel on väga tavaline ise piparkooke küpsetada. Vähemalt siis, kui lapsed väiksemad on, tore koos teha. Niisiis, poest ei leidnud, pidi ise tegema. Tuli välja, et tegelikult polnud nii keeruline midagi.
Probleem nr 2. Glasuur. Hästi, tegelikult seda polegi midagi nii raske teha.. Ainult munavalged ja tuhksuhkur, sega kokku ja valmis ta ongi. Aga, mina oma geniaalse aruga muidugi selleks lihtsaks asjaks ei hakanud retsepti vaatama. Rahulikult 4 mina valget. Tegelikult saaks vist nelja munavalge ja tuhksuhkru seguga päris maja ka ära kaunistada.. No hakkasin siis tuhksuhkrut lisama. Ja kohati tundus et seda ma tegema jäängi. Lõpuks sai kasutatud ära peaaegu kogu majas olev ja juurde ostetud tuhksuhkur, siis jätsin järgi. Kaunistasin ja "liimisin "seinu selle üsnagi vedela .. plögaga ütleks. Mis ikka, midagi nagu välja tuli.. aga kindlasti mitte just kõige parem variant. Selle eest m&m kommid ja ülejääv tuhksuhkur parandasid asja tunduvalt.
Külaliste arvates selle eest oli see väga hästi õnnestunud piparkoogi maja. Nad tegelikult ütlesid sellekohta kook.. Jah, nad ilmselt ei näinud selle maja "isolatsiooni auke", mis olid pööratud seina poole.
Glasuuri aga oleks jätkunud veel paljudele piparkoogimajadele..
Üldiselt sellel päeval nii jõulu tunnet just ei olnud, lund pold maas ega midagi. Aga toit oli hea, sai pisut juttu rääkida ka sugulastega. Ahjah, avastasin, et hostisa õde, kes võõrustas oma peres mõni aasta tagasi ühte Eesti tüdrukut on Eestis käinud. Suvel ja veel laulupeo ajal. Ütles, et neile(talle ja ta abikaasale) väga meeldis, et laulupidu ja rongkäik jättis neile ikka väga elava mulje Eestist. Ütles, et ja, ma siiamaadi mäletan, mis me seal hüüdsime. "Elsgü esstii"Alguses ei saanud väga pihta, mis ta sellega öelda tahtis, aga tegelikult, eesti keelde pannes oleks see "Elagu eesti". Siiski, isegi hea, et pärast 2 aastat see ikka veel meeles neil.
Kingitustega on lugu nii, et mitte kõik ei tee kõigile, vaid vanaema teeb kõigile. Kas pole mitte hea lahendus leitud? Tegelikult, kuna vanaemal on väike pood, kus on tõesti.. kõike, välja arvatud söögi, siis tema kingib kõigile midagi väiksemat, n.ö ostab enda poest ja täiskasvanud siis tavaliselt kingivad talle raha.
Kuna ta mulle oli ka juba midagi valmis vaadanud, siis ma mõtlesin, et võiks talle ka midagi ikkagi kinkida. Tore on ju ikkagi kinke saada.
Kingiks oli nimelt piparkoogi maja.
Aga alustades sellega, et siin poes ei ole, või siis on asi minus, ma lihtsalt olen pime ehk, aga piparkoogi tainast ei kohanud igaljuhul jõulude paiku. Hostema polnud ka kuulnud, et jõuludel on väga tavaline ise piparkooke küpsetada. Vähemalt siis, kui lapsed väiksemad on, tore koos teha. Niisiis, poest ei leidnud, pidi ise tegema. Tuli välja, et tegelikult polnud nii keeruline midagi.
Probleem nr 2. Glasuur. Hästi, tegelikult seda polegi midagi nii raske teha.. Ainult munavalged ja tuhksuhkur, sega kokku ja valmis ta ongi. Aga, mina oma geniaalse aruga muidugi selleks lihtsaks asjaks ei hakanud retsepti vaatama. Rahulikult 4 mina valget. Tegelikult saaks vist nelja munavalge ja tuhksuhkru seguga päris maja ka ära kaunistada.. No hakkasin siis tuhksuhkrut lisama. Ja kohati tundus et seda ma tegema jäängi. Lõpuks sai kasutatud ära peaaegu kogu majas olev ja juurde ostetud tuhksuhkur, siis jätsin järgi. Kaunistasin ja "liimisin "seinu selle üsnagi vedela .. plögaga ütleks. Mis ikka, midagi nagu välja tuli.. aga kindlasti mitte just kõige parem variant. Selle eest m&m kommid ja ülejääv tuhksuhkur parandasid asja tunduvalt.
Külaliste arvates selle eest oli see väga hästi õnnestunud piparkoogi maja. Nad tegelikult ütlesid sellekohta kook.. Jah, nad ilmselt ei näinud selle maja "isolatsiooni auke", mis olid pööratud seina poole.
Glasuuri aga oleks jätkunud veel paljudele piparkoogimajadele..
Üldiselt sellel päeval nii jõulu tunnet just ei olnud, lund pold maas ega midagi. Aga toit oli hea, sai pisut juttu rääkida ka sugulastega. Ahjah, avastasin, et hostisa õde, kes võõrustas oma peres mõni aasta tagasi ühte Eesti tüdrukut on Eestis käinud. Suvel ja veel laulupeo ajal. Ütles, et neile(talle ja ta abikaasale) väga meeldis, et laulupidu ja rongkäik jättis neile ikka väga elava mulje Eestist. Ütles, et ja, ma siiamaadi mäletan, mis me seal hüüdsime. "Elsgü esstii"Alguses ei saanud väga pihta, mis ta sellega öelda tahtis, aga tegelikult, eesti keelde pannes oleks see "Elagu eesti". Siiski, isegi hea, et pärast 2 aastat see ikka veel meeles neil.
Iphone lugu
Mulle tundub juba, et ma alustan igat blogipostitust sellega, kuidas ma pole jälle pikka aega midagi kirjutanud. Endale samas tundub nagu, et pole midagi nii uut ja huvitavat juurde tulnud, millest kirjutada.
Samas võiks pisut kokku võtta küll siin viimase aja.. ehk siis jõulud ja aastavahetus kaasa arvatud.. sündmusi.
Jõulud möödusid suhteliselt rahulikult. Siiski, teistmoodi, kui tavaliselt.
Jõulukingid avasime juba 23. detsembril. Ja tegelikult, peaks ära mainima, et neil ei olegi siin kombeks luuletust lugeda. Ma täpselt ei teeagi, ehk kunagi oli, aga siin ei tulnud see jutukski. Ehk kui väiksematel lastel jõuluvana käib, siis ikka loetakse?.. Minu peres igaljuhul nii väikseid lapsi ei ole, jõuluvana jäi see aasta igal juhul tulemata. Põhjus, miks kingitused 23. detsember avasime, on järgnev.
Juba jõuludele eelnenud 2 kuud rääkis hostvend pea iga päev, ma kusjuures ei liialda, et tahab endale sünnipäevaks Iphone'i saada. Hostisal on ja miks tema ei võiks ka seda saada, sest ta telefon on nagu eelajalooline. Oli ja tegelikult üsna vana väljanägemisega. Niisiis, ükspäev, kui me hostõega ühes pudipadi poes olime, nägime me iphone'i märkmikku. Siis oli korraga mõlemal selge, mis sellega tegema peab. Ostsime ära, kirjutasime pealmisele lehele laused nagu"Ära muretse, 10 aasta pärast pole iphone enam nii kui nii moes, kirjutamine aga küll" ja "Life is like a box of chocolates, you never know, what you get". Pakkisime selle märkmiku hostisa iphone'i karpi. Tegime veel punase lipsu peale ka. Niisiis, meie kingitus nägi välja nagu päris ehtne. Ja siis, et asja huvitavamaks veel teha, pakkisime selle mitmekordselt iphone'i karpist suurematesse pappkastidesse. Jällegi, sellisest suurest kastist ei võiks mitte kuidagi järeldada, et seal sees võis "iphone" olla. Jäi siis see kingitus kapinurka peidetuna ootama jõule.
Probleem aga hakkas tekkima siis, kui hostisa hakkas ka uurima telefone, mida hostvennale kinkida. (Peaks ära mainima et sellest meie kingitusest olid teadlikud ainult mina, hostõde hostema, ta ei tahtnud hostisale midagi sellest kingist rääkida, sest arvas, et äkki ütleb, et see pole hea idee, nii et minu ja hostõe suured kavatsused oleks rikutud olnud).Ükskord olime poes, kuna ta teadis, et peale iphone'i eelistaks hostvend Blackberryt, ostis ta selle ära. Ongi hea, kui ta kõigepealt avab meie "iphone'i" ja seejärel saab ikkagi päris telefoni ka, siis ei ole ta pettunud ja pahane meie peale vähemalt:D
Lugu läheb edasi. Ükskord käisime Spa's. Lihtsalt linna vaatamas ja kreppe söömas. Tagasiteel auto juurde sattus meie teele üks telefoni pood. Läksime siis sisse, hostvend hakkas kohe telefone uurima. Hostisa küsis ka, et mis on siis vahe Blackberryl ja nt Nokial, mis on klaviatuuriga, nagu Blackberry. Lõpuks sai selgeks, et tegelikult oleks nt nokia palju praktilisem. Ja siis lõpuks hostisa ütles, et tegelikult on meil sulle Blackberry juba ära ostetud.
No, asi polnud ju veel päris rikutud, niikaua, kuni hostvend polnud telefoni näinud. Aga hostisa hakkas rääkima. et peab ikka telefoni ära vahetama, et peab koos hostvennaga kohe homme hommikul poes ära käima. Aga järgmine päev olekski olnud 24. detsember, kus oleks pidanud kingid üle andma.
Niisiis, lõpuks, et minu ja hostõe ilusaid plaane mitte ära rikkuda, avasime me kõik kingid 23ndal. Ja oli küll hetkeks hostvend segaduses, kui ta oma kingitust parajasti avas, et mida, kas te teete nalja, ma ei saa enam mitte midagi aru, ütlesite, et ostsite ju Blackberry ja nüüd see. Aga enne rääkisite, et te ei osta iphone'i nii või teisiti.
Vähemalt selle loo lõpetuseks võib öelda, et mina ja hostõde saime naerda ikka kõvasti, kujutades ette, kuidas hostvend ükskord seda pakki avab. Ja lõppudelõpuks läks kõik ka -vääga napilt- kõik nii, nagu ette olime kujutlenud.
Kusjuures, peaks mainima, et hostvend ja õde said ka oma sünnipäeva kingid see päev kätte, sest ei hakkanud eraldi avamist selle jaoks korraldama - hostvenna sünnipäev 25. ja hostõe 26. detsember.
Samas võiks pisut kokku võtta küll siin viimase aja.. ehk siis jõulud ja aastavahetus kaasa arvatud.. sündmusi.
Jõulud möödusid suhteliselt rahulikult. Siiski, teistmoodi, kui tavaliselt.
Jõulukingid avasime juba 23. detsembril. Ja tegelikult, peaks ära mainima, et neil ei olegi siin kombeks luuletust lugeda. Ma täpselt ei teeagi, ehk kunagi oli, aga siin ei tulnud see jutukski. Ehk kui väiksematel lastel jõuluvana käib, siis ikka loetakse?.. Minu peres igaljuhul nii väikseid lapsi ei ole, jõuluvana jäi see aasta igal juhul tulemata. Põhjus, miks kingitused 23. detsember avasime, on järgnev.
Juba jõuludele eelnenud 2 kuud rääkis hostvend pea iga päev, ma kusjuures ei liialda, et tahab endale sünnipäevaks Iphone'i saada. Hostisal on ja miks tema ei võiks ka seda saada, sest ta telefon on nagu eelajalooline. Oli ja tegelikult üsna vana väljanägemisega. Niisiis, ükspäev, kui me hostõega ühes pudipadi poes olime, nägime me iphone'i märkmikku. Siis oli korraga mõlemal selge, mis sellega tegema peab. Ostsime ära, kirjutasime pealmisele lehele laused nagu"Ära muretse, 10 aasta pärast pole iphone enam nii kui nii moes, kirjutamine aga küll" ja "Life is like a box of chocolates, you never know, what you get". Pakkisime selle märkmiku hostisa iphone'i karpi. Tegime veel punase lipsu peale ka. Niisiis, meie kingitus nägi välja nagu päris ehtne. Ja siis, et asja huvitavamaks veel teha, pakkisime selle mitmekordselt iphone'i karpist suurematesse pappkastidesse. Jällegi, sellisest suurest kastist ei võiks mitte kuidagi järeldada, et seal sees võis "iphone" olla. Jäi siis see kingitus kapinurka peidetuna ootama jõule.
Probleem aga hakkas tekkima siis, kui hostisa hakkas ka uurima telefone, mida hostvennale kinkida. (Peaks ära mainima et sellest meie kingitusest olid teadlikud ainult mina, hostõde hostema, ta ei tahtnud hostisale midagi sellest kingist rääkida, sest arvas, et äkki ütleb, et see pole hea idee, nii et minu ja hostõe suured kavatsused oleks rikutud olnud).Ükskord olime poes, kuna ta teadis, et peale iphone'i eelistaks hostvend Blackberryt, ostis ta selle ära. Ongi hea, kui ta kõigepealt avab meie "iphone'i" ja seejärel saab ikkagi päris telefoni ka, siis ei ole ta pettunud ja pahane meie peale vähemalt:D
Lugu läheb edasi. Ükskord käisime Spa's. Lihtsalt linna vaatamas ja kreppe söömas. Tagasiteel auto juurde sattus meie teele üks telefoni pood. Läksime siis sisse, hostvend hakkas kohe telefone uurima. Hostisa küsis ka, et mis on siis vahe Blackberryl ja nt Nokial, mis on klaviatuuriga, nagu Blackberry. Lõpuks sai selgeks, et tegelikult oleks nt nokia palju praktilisem. Ja siis lõpuks hostisa ütles, et tegelikult on meil sulle Blackberry juba ära ostetud.
No, asi polnud ju veel päris rikutud, niikaua, kuni hostvend polnud telefoni näinud. Aga hostisa hakkas rääkima. et peab ikka telefoni ära vahetama, et peab koos hostvennaga kohe homme hommikul poes ära käima. Aga järgmine päev olekski olnud 24. detsember, kus oleks pidanud kingid üle andma.
Niisiis, lõpuks, et minu ja hostõe ilusaid plaane mitte ära rikkuda, avasime me kõik kingid 23ndal. Ja oli küll hetkeks hostvend segaduses, kui ta oma kingitust parajasti avas, et mida, kas te teete nalja, ma ei saa enam mitte midagi aru, ütlesite, et ostsite ju Blackberry ja nüüd see. Aga enne rääkisite, et te ei osta iphone'i nii või teisiti.
Vähemalt selle loo lõpetuseks võib öelda, et mina ja hostõde saime naerda ikka kõvasti, kujutades ette, kuidas hostvend ükskord seda pakki avab. Ja lõppudelõpuks läks kõik ka -vääga napilt- kõik nii, nagu ette olime kujutlenud.
Kusjuures, peaks mainima, et hostvend ja õde said ka oma sünnipäeva kingid see päev kätte, sest ei hakkanud eraldi avamist selle jaoks korraldama - hostvenna sünnipäev 25. ja hostõe 26. detsember.
Subscribe to:
Posts (Atom)