Mis huvitavat, tähtsamat siis kokku võtta. Ehk siis, ma alustan alati mingi pika eepose kirjutamist ja lõppkokkuvõttes jõuan heal juhul sissejuhatuse keskpaika, kui mu mõtted on sõrmedest 5 kilomeetrit ees ja nii see kogu plaan sinnapaika jääbki.
Käisime YFUkatega PARIISIS. Vägaväga lahe oli kõiki yfukaid näha. Noja, millegi pärast on neid alati väga tore näha. Ja kõik yfu korraldajad, organisaatorid, vabatahtlikud, "délegué'd"(mai tea, kas see nii kirjutataksegi) ja muud juhtninad ning targad inimesed, kes meil seal kaasas olid olid .. siia maani on - väga toredad. Kusjuurees, mis huvitavat teada sain, üks korraldaja, ise ka võp olnud, käis vahetusaastal Lõuna -Aafrika Vabariigis. Ülilahe minuarust. Peab ikka julgust ka olema, et selline asi ette võtta. Pool aastast elada kuskil, reaalselt, in the middle of the fields of nowhere. Toitu peab mai tea kust kilomeetrite tagant otsima ja ega vett ka kogu aeg võtta pole.
Teema juurde tagasi pöördudes, tore on see, et prantsuse keel ikka vist on kõvasti arenenud, mul ja üleüldiselt kõikidel võpidel. Kui üks korraldaja ütles aastaalguses, et ja, vaata praegu te rääkide veel kõik siin rõõmsalt suminal inglise keeles, siis aasta lõpus räägite kindlalt prantsuse keeles. Siis ma mõtlesin küll, et see elusees ei saa tõelisuseks, et mida, võpid omavahel ei hakka elusees rääkima prantsuse keelt niikaua kui on olemas inglise keel. Aga näed, Pariisis rääkisid enamus võpid prantsuse keeles. Vähemalt mina rääkisin enamus ajast prantsuse keeles. See ainult ajab närvi, et kui kuskile restorani minna, siis nii kui sa oled teenindajaga rääkides oma esimese lause lõpetanud küsivad nad rõõmsalt inglise keeles, et kust pärit oleme.
Muidu üldiselt, Pariisist pilte on miljon üleval facebookis ja ma hetkel ei ole just liiga innustatud neid kõiki siia importima.
Ja siis veel Pariisist niipalju, et kõik kohad, mida külastasime olid väga ilusad. Kahju oli sellest, et Eiffeli tornis käisime hommikul, mis tähendas seda, et linna kattis paks udu. Väga efektseid pilte sai Pariisist. Okok, mõnel pildil oli isegi mingil määral mõnd lähemat ehitist ja tänavat näha. Peaks veel mainima, et päris torni tippu me minna ei saanudki, sest see oli ehituses. Aga ega see midagi nagu nii ei oleks muutnud, kui oleks saanud. Pildid oleks lihtsalt ehk rohkem udusemad olnud. Vähemalt saab nüüd öelda igal juhul, et olen Eiffeli tornis käinud.
No ja siis, jalavalu käib mu arvates nii või teisiti iga reisi juurde.
A see ka, et mul tuli Pariisis peale mingi mustvalgete postkaartide maania. Aga lihtsalt, neid oli iga nurga peal ja need olid nii lahedad. Hakka või fotograafiat armastama.
Üleüldiselt sain mõnede võpidega lähedasemaks, Ükspäev lähen veel kindlasti näiteks Prahasse ühele tüdrukule külla. Ja Ladina Ameerikas teen ma ükspäev.. mõned kuud.. või kauem nii või teisiti ühe tiiru ära. Ja Soome sõidab ka ainult tund aega Tallinnast.
No comments:
Post a Comment