Üleeile ja eile, ehk siis 7. ja 8. märts tegi terve 6. klass( välja arvatud tehnika klass) töövarju. ..(eesti keeles ei kõla see üldse nii hästi kuidagi). . Juba aasta alguses oli teada, et kellegi, millegi peab otsima. Ma kohe üldse ei teadnud, mis ma teha tahaks. Põhimõtteks siis siiski näha mingit ametit, millest sa reaalselt huvitatud oled. Aga ma ju üldse ei tea, või noh, ma tean, millest ma huvitatud olen, aga ma olen huvitatud liiga paljudest asjadest, et täpselt teada, mida võtta hobina ja mida edasi arendada. Või siis leida üldse midagi uut, millele ma kunagi mõelnudki ei ole. 1 kuu enne töövarjuks minemist siis pidi otsustama hakkama. Ühel õhtusöögil hostisa küsis siis, et no, ütle siis mis sulle meeldeb. Ma siis hakkasin laduma, et no ja, keeled meeldivad nagu ja, ja kunst üleüldiselt ehk siis muusika ka. Siis ta ütles, et no, ma tunnen üht dirigenti, sa võid ju tema juurde minna. Ma siis mõtlesin, et no, miks mitte, Et ma ei tea, kas ma just dirigendiks saada tahan, aga miks mitte seda elukutset näha, võib ju huvitav olla. Aga samas, see ei olnud üldse kindel, et tal nendel kahel päeval midagi on. Hostisa oli siis teda kuskil kohanud ja dirigent oli öelnud, et no, ma veel ei tea, aga kui midagi ei ole, siis lähen ma Kadriga tennist mängima. .. Mis siis, et mina tennisest midagi ei tea, pole kunagi mänginud. Ausaltöeldes hakkan ma praegu mõtlema, kas ma olen tennise reketit üldse käeski hoidnud.
Igaljuhul, peatselt tuli välja, et tal nendel kahel päeval ikka on midagi. Et esimene päev on proov ja teine päev kontsert Brüsselis. Nii viisi tundus päris hästi valitud praktika - mis ma just avastasin et "stage" otseselt tähendab google translate'ist. Aga tegelikult sobib selle teemaga siin töövarji ka kokku. Igal juhul mõtlesin, et kui ta on dirigent, siis kindlasti on tema kohta internetis mingit informatsiooni. Et uurida, kes ta on ja mis ta teeb täpsemalt. Mis ma leidsin oli see, et ta on brassi dirigent. Ehk siis kõik vaskpuhkpillid. No toretore, ma juba eeldasin, et orkester tähendab ikka kõike viiuleid ja tšellosid ja klarneteid. Mitte et mul vaskpuhkpillide vastu midagi oleks. Lihtsalt.. koos kõikide keelpillidega jne on see palju rohkem tasakaalus. Nojah, mis teha. Mine tea, ehk hakkab mulle brass orkester veel meeldima.
Mõni nädal hiljem kohtas hostisa jälle seda dirigenti ja mis ma järelkajana siis kuulsin oli see, et hostisa oli nii muuseas küsinud, et mis pille tema orkestris siis mängitakse ka. No ja siis ta oli vastanud, et kõike - et viiuleid, klarneteid, tšellosid jnejnejne. Ju siis on tal mõne teine orkester veel..
Friday, 9 March 2012
Vahepeal -> Pariis
Mis huvitavat, tähtsamat siis kokku võtta. Ehk siis, ma alustan alati mingi pika eepose kirjutamist ja lõppkokkuvõttes jõuan heal juhul sissejuhatuse keskpaika, kui mu mõtted on sõrmedest 5 kilomeetrit ees ja nii see kogu plaan sinnapaika jääbki.
Käisime YFUkatega PARIISIS. Vägaväga lahe oli kõiki yfukaid näha. Noja, millegi pärast on neid alati väga tore näha. Ja kõik yfu korraldajad, organisaatorid, vabatahtlikud, "délegué'd"(mai tea, kas see nii kirjutataksegi) ja muud juhtninad ning targad inimesed, kes meil seal kaasas olid olid .. siia maani on - väga toredad. Kusjuurees, mis huvitavat teada sain, üks korraldaja, ise ka võp olnud, käis vahetusaastal Lõuna -Aafrika Vabariigis. Ülilahe minuarust. Peab ikka julgust ka olema, et selline asi ette võtta. Pool aastast elada kuskil, reaalselt, in the middle of the fields of nowhere. Toitu peab mai tea kust kilomeetrite tagant otsima ja ega vett ka kogu aeg võtta pole.
Teema juurde tagasi pöördudes, tore on see, et prantsuse keel ikka vist on kõvasti arenenud, mul ja üleüldiselt kõikidel võpidel. Kui üks korraldaja ütles aastaalguses, et ja, vaata praegu te rääkide veel kõik siin rõõmsalt suminal inglise keeles, siis aasta lõpus räägite kindlalt prantsuse keeles. Siis ma mõtlesin küll, et see elusees ei saa tõelisuseks, et mida, võpid omavahel ei hakka elusees rääkima prantsuse keelt niikaua kui on olemas inglise keel. Aga näed, Pariisis rääkisid enamus võpid prantsuse keeles. Vähemalt mina rääkisin enamus ajast prantsuse keeles. See ainult ajab närvi, et kui kuskile restorani minna, siis nii kui sa oled teenindajaga rääkides oma esimese lause lõpetanud küsivad nad rõõmsalt inglise keeles, et kust pärit oleme.
Muidu üldiselt, Pariisist pilte on miljon üleval facebookis ja ma hetkel ei ole just liiga innustatud neid kõiki siia importima.
Ja siis veel Pariisist niipalju, et kõik kohad, mida külastasime olid väga ilusad. Kahju oli sellest, et Eiffeli tornis käisime hommikul, mis tähendas seda, et linna kattis paks udu. Väga efektseid pilte sai Pariisist. Okok, mõnel pildil oli isegi mingil määral mõnd lähemat ehitist ja tänavat näha. Peaks veel mainima, et päris torni tippu me minna ei saanudki, sest see oli ehituses. Aga ega see midagi nagu nii ei oleks muutnud, kui oleks saanud. Pildid oleks lihtsalt ehk rohkem udusemad olnud. Vähemalt saab nüüd öelda igal juhul, et olen Eiffeli tornis käinud.
No ja siis, jalavalu käib mu arvates nii või teisiti iga reisi juurde.
A see ka, et mul tuli Pariisis peale mingi mustvalgete postkaartide maania. Aga lihtsalt, neid oli iga nurga peal ja need olid nii lahedad. Hakka või fotograafiat armastama.
Üleüldiselt sain mõnede võpidega lähedasemaks, Ükspäev lähen veel kindlasti näiteks Prahasse ühele tüdrukule külla. Ja Ladina Ameerikas teen ma ükspäev.. mõned kuud.. või kauem nii või teisiti ühe tiiru ära. Ja Soome sõidab ka ainult tund aega Tallinnast.
Käisime YFUkatega PARIISIS. Vägaväga lahe oli kõiki yfukaid näha. Noja, millegi pärast on neid alati väga tore näha. Ja kõik yfu korraldajad, organisaatorid, vabatahtlikud, "délegué'd"(mai tea, kas see nii kirjutataksegi) ja muud juhtninad ning targad inimesed, kes meil seal kaasas olid olid .. siia maani on - väga toredad. Kusjuurees, mis huvitavat teada sain, üks korraldaja, ise ka võp olnud, käis vahetusaastal Lõuna -Aafrika Vabariigis. Ülilahe minuarust. Peab ikka julgust ka olema, et selline asi ette võtta. Pool aastast elada kuskil, reaalselt, in the middle of the fields of nowhere. Toitu peab mai tea kust kilomeetrite tagant otsima ja ega vett ka kogu aeg võtta pole.
Teema juurde tagasi pöördudes, tore on see, et prantsuse keel ikka vist on kõvasti arenenud, mul ja üleüldiselt kõikidel võpidel. Kui üks korraldaja ütles aastaalguses, et ja, vaata praegu te rääkide veel kõik siin rõõmsalt suminal inglise keeles, siis aasta lõpus räägite kindlalt prantsuse keeles. Siis ma mõtlesin küll, et see elusees ei saa tõelisuseks, et mida, võpid omavahel ei hakka elusees rääkima prantsuse keelt niikaua kui on olemas inglise keel. Aga näed, Pariisis rääkisid enamus võpid prantsuse keeles. Vähemalt mina rääkisin enamus ajast prantsuse keeles. See ainult ajab närvi, et kui kuskile restorani minna, siis nii kui sa oled teenindajaga rääkides oma esimese lause lõpetanud küsivad nad rõõmsalt inglise keeles, et kust pärit oleme.
Muidu üldiselt, Pariisist pilte on miljon üleval facebookis ja ma hetkel ei ole just liiga innustatud neid kõiki siia importima.
Ja siis veel Pariisist niipalju, et kõik kohad, mida külastasime olid väga ilusad. Kahju oli sellest, et Eiffeli tornis käisime hommikul, mis tähendas seda, et linna kattis paks udu. Väga efektseid pilte sai Pariisist. Okok, mõnel pildil oli isegi mingil määral mõnd lähemat ehitist ja tänavat näha. Peaks veel mainima, et päris torni tippu me minna ei saanudki, sest see oli ehituses. Aga ega see midagi nagu nii ei oleks muutnud, kui oleks saanud. Pildid oleks lihtsalt ehk rohkem udusemad olnud. Vähemalt saab nüüd öelda igal juhul, et olen Eiffeli tornis käinud.
No ja siis, jalavalu käib mu arvates nii või teisiti iga reisi juurde.
A see ka, et mul tuli Pariisis peale mingi mustvalgete postkaartide maania. Aga lihtsalt, neid oli iga nurga peal ja need olid nii lahedad. Hakka või fotograafiat armastama.
Üleüldiselt sain mõnede võpidega lähedasemaks, Ükspäev lähen veel kindlasti näiteks Prahasse ühele tüdrukule külla. Ja Ladina Ameerikas teen ma ükspäev.. mõned kuud.. või kauem nii või teisiti ühe tiiru ära. Ja Soome sõidab ka ainult tund aega Tallinnast.
Monday, 6 February 2012
Uus aasta
Külas olid peresõbrad, hostõe sõbrants.
Kokkuvõtvalt siis, palju söögitegemist, aitamist, koristamist, särki värki. Sõime liha, kala fondüüd. Vahepeal vaatasin prantsuse keelset helisevat muusikat. Kui kell oli 00.00 toppisime kõik pähe kuldsed, hõbedased mütsikesed, hakkasime pasundama ja laiali loopima värvilisi paberkuulikesi ja ribasid ABBA happy new year laulu taustal. Alles nii 20 minutit pärast seda läksime õue ja lasime mõned raketid ka. Ma arvan, et see oli minu elu esimene nii raketivaene.. kui selline sõna eksisteerib.. uue aasta vastuvõtmine. Alati olen ma kuskil suurema ilutulestiku läheduses olnud. Mul oli lihtsalt nii veider tunne, et mida, uus aasta ongi käes ja me ei lähegi kohe ruttu õue ilutulestikku vaatama? Mismõttes, loobime mingeid kuulikesi laiali?
Teistmoodi kogemused ilmselt rikastavad.
Kokkuvõtvalt siis, palju söögitegemist, aitamist, koristamist, särki värki. Sõime liha, kala fondüüd. Vahepeal vaatasin prantsuse keelset helisevat muusikat. Kui kell oli 00.00 toppisime kõik pähe kuldsed, hõbedased mütsikesed, hakkasime pasundama ja laiali loopima värvilisi paberkuulikesi ja ribasid ABBA happy new year laulu taustal. Alles nii 20 minutit pärast seda läksime õue ja lasime mõned raketid ka. Ma arvan, et see oli minu elu esimene nii raketivaene.. kui selline sõna eksisteerib.. uue aasta vastuvõtmine. Alati olen ma kuskil suurema ilutulestiku läheduses olnud. Mul oli lihtsalt nii veider tunne, et mida, uus aasta ongi käes ja me ei lähegi kohe ruttu õue ilutulestikku vaatama? Mismõttes, loobime mingeid kuulikesi laiali?
Teistmoodi kogemused ilmselt rikastavad.
Wednesday, 1 February 2012
Jõulud
24. detsember olime kogu suguvõsaga vanaema juures. Kaetud ühke laud, peaks siis ütlema, et Šveitsi teemaline, sest sõime (või tegime?) rakletti. Kes ei tea, mis see on siis võib öelda et see on midagi fondüü sarnast, lihtsalt saia(ja korke, tomateid sibulaid, mis iganes on su maitse järgi) ei kasteta juustus sisse vaid need laotakse juustuga ühe väikese labida peale ja kallatakse üle munaga. Kes ikka midagi aru ei saanud võib kasutada google'i otsingut.
Kingitustega on lugu nii, et mitte kõik ei tee kõigile, vaid vanaema teeb kõigile. Kas pole mitte hea lahendus leitud? Tegelikult, kuna vanaemal on väike pood, kus on tõesti.. kõike, välja arvatud söögi, siis tema kingib kõigile midagi väiksemat, n.ö ostab enda poest ja täiskasvanud siis tavaliselt kingivad talle raha.
Kuna ta mulle oli ka juba midagi valmis vaadanud, siis ma mõtlesin, et võiks talle ka midagi ikkagi kinkida. Tore on ju ikkagi kinke saada.
Kingiks oli nimelt piparkoogi maja.
Aga alustades sellega, et siin poes ei ole, või siis on asi minus, ma lihtsalt olen pime ehk, aga piparkoogi tainast ei kohanud igaljuhul jõulude paiku. Hostema polnud ka kuulnud, et jõuludel on väga tavaline ise piparkooke küpsetada. Vähemalt siis, kui lapsed väiksemad on, tore koos teha. Niisiis, poest ei leidnud, pidi ise tegema. Tuli välja, et tegelikult polnud nii keeruline midagi.
Probleem nr 2. Glasuur. Hästi, tegelikult seda polegi midagi nii raske teha.. Ainult munavalged ja tuhksuhkur, sega kokku ja valmis ta ongi. Aga, mina oma geniaalse aruga muidugi selleks lihtsaks asjaks ei hakanud retsepti vaatama. Rahulikult 4 mina valget. Tegelikult saaks vist nelja munavalge ja tuhksuhkru seguga päris maja ka ära kaunistada.. No hakkasin siis tuhksuhkrut lisama. Ja kohati tundus et seda ma tegema jäängi. Lõpuks sai kasutatud ära peaaegu kogu majas olev ja juurde ostetud tuhksuhkur, siis jätsin järgi. Kaunistasin ja "liimisin "seinu selle üsnagi vedela .. plögaga ütleks. Mis ikka, midagi nagu välja tuli.. aga kindlasti mitte just kõige parem variant. Selle eest m&m kommid ja ülejääv tuhksuhkur parandasid asja tunduvalt.
Külaliste arvates selle eest oli see väga hästi õnnestunud piparkoogi maja. Nad tegelikult ütlesid sellekohta kook.. Jah, nad ilmselt ei näinud selle maja "isolatsiooni auke", mis olid pööratud seina poole.
Glasuuri aga oleks jätkunud veel paljudele piparkoogimajadele..
Üldiselt sellel päeval nii jõulu tunnet just ei olnud, lund pold maas ega midagi. Aga toit oli hea, sai pisut juttu rääkida ka sugulastega. Ahjah, avastasin, et hostisa õde, kes võõrustas oma peres mõni aasta tagasi ühte Eesti tüdrukut on Eestis käinud. Suvel ja veel laulupeo ajal. Ütles, et neile(talle ja ta abikaasale) väga meeldis, et laulupidu ja rongkäik jättis neile ikka väga elava mulje Eestist. Ütles, et ja, ma siiamaadi mäletan, mis me seal hüüdsime. "Elsgü esstii"Alguses ei saanud väga pihta, mis ta sellega öelda tahtis, aga tegelikult, eesti keelde pannes oleks see "Elagu eesti". Siiski, isegi hea, et pärast 2 aastat see ikka veel meeles neil.
Kingitustega on lugu nii, et mitte kõik ei tee kõigile, vaid vanaema teeb kõigile. Kas pole mitte hea lahendus leitud? Tegelikult, kuna vanaemal on väike pood, kus on tõesti.. kõike, välja arvatud söögi, siis tema kingib kõigile midagi väiksemat, n.ö ostab enda poest ja täiskasvanud siis tavaliselt kingivad talle raha.
Kuna ta mulle oli ka juba midagi valmis vaadanud, siis ma mõtlesin, et võiks talle ka midagi ikkagi kinkida. Tore on ju ikkagi kinke saada.
Kingiks oli nimelt piparkoogi maja.
Aga alustades sellega, et siin poes ei ole, või siis on asi minus, ma lihtsalt olen pime ehk, aga piparkoogi tainast ei kohanud igaljuhul jõulude paiku. Hostema polnud ka kuulnud, et jõuludel on väga tavaline ise piparkooke küpsetada. Vähemalt siis, kui lapsed väiksemad on, tore koos teha. Niisiis, poest ei leidnud, pidi ise tegema. Tuli välja, et tegelikult polnud nii keeruline midagi.
Probleem nr 2. Glasuur. Hästi, tegelikult seda polegi midagi nii raske teha.. Ainult munavalged ja tuhksuhkur, sega kokku ja valmis ta ongi. Aga, mina oma geniaalse aruga muidugi selleks lihtsaks asjaks ei hakanud retsepti vaatama. Rahulikult 4 mina valget. Tegelikult saaks vist nelja munavalge ja tuhksuhkru seguga päris maja ka ära kaunistada.. No hakkasin siis tuhksuhkrut lisama. Ja kohati tundus et seda ma tegema jäängi. Lõpuks sai kasutatud ära peaaegu kogu majas olev ja juurde ostetud tuhksuhkur, siis jätsin järgi. Kaunistasin ja "liimisin "seinu selle üsnagi vedela .. plögaga ütleks. Mis ikka, midagi nagu välja tuli.. aga kindlasti mitte just kõige parem variant. Selle eest m&m kommid ja ülejääv tuhksuhkur parandasid asja tunduvalt.
Külaliste arvates selle eest oli see väga hästi õnnestunud piparkoogi maja. Nad tegelikult ütlesid sellekohta kook.. Jah, nad ilmselt ei näinud selle maja "isolatsiooni auke", mis olid pööratud seina poole.
Glasuuri aga oleks jätkunud veel paljudele piparkoogimajadele..
Üldiselt sellel päeval nii jõulu tunnet just ei olnud, lund pold maas ega midagi. Aga toit oli hea, sai pisut juttu rääkida ka sugulastega. Ahjah, avastasin, et hostisa õde, kes võõrustas oma peres mõni aasta tagasi ühte Eesti tüdrukut on Eestis käinud. Suvel ja veel laulupeo ajal. Ütles, et neile(talle ja ta abikaasale) väga meeldis, et laulupidu ja rongkäik jättis neile ikka väga elava mulje Eestist. Ütles, et ja, ma siiamaadi mäletan, mis me seal hüüdsime. "Elsgü esstii"Alguses ei saanud väga pihta, mis ta sellega öelda tahtis, aga tegelikult, eesti keelde pannes oleks see "Elagu eesti". Siiski, isegi hea, et pärast 2 aastat see ikka veel meeles neil.
Iphone lugu
Mulle tundub juba, et ma alustan igat blogipostitust sellega, kuidas ma pole jälle pikka aega midagi kirjutanud. Endale samas tundub nagu, et pole midagi nii uut ja huvitavat juurde tulnud, millest kirjutada.
Samas võiks pisut kokku võtta küll siin viimase aja.. ehk siis jõulud ja aastavahetus kaasa arvatud.. sündmusi.
Jõulud möödusid suhteliselt rahulikult. Siiski, teistmoodi, kui tavaliselt.
Jõulukingid avasime juba 23. detsembril. Ja tegelikult, peaks ära mainima, et neil ei olegi siin kombeks luuletust lugeda. Ma täpselt ei teeagi, ehk kunagi oli, aga siin ei tulnud see jutukski. Ehk kui väiksematel lastel jõuluvana käib, siis ikka loetakse?.. Minu peres igaljuhul nii väikseid lapsi ei ole, jõuluvana jäi see aasta igal juhul tulemata. Põhjus, miks kingitused 23. detsember avasime, on järgnev.
Juba jõuludele eelnenud 2 kuud rääkis hostvend pea iga päev, ma kusjuures ei liialda, et tahab endale sünnipäevaks Iphone'i saada. Hostisal on ja miks tema ei võiks ka seda saada, sest ta telefon on nagu eelajalooline. Oli ja tegelikult üsna vana väljanägemisega. Niisiis, ükspäev, kui me hostõega ühes pudipadi poes olime, nägime me iphone'i märkmikku. Siis oli korraga mõlemal selge, mis sellega tegema peab. Ostsime ära, kirjutasime pealmisele lehele laused nagu"Ära muretse, 10 aasta pärast pole iphone enam nii kui nii moes, kirjutamine aga küll" ja "Life is like a box of chocolates, you never know, what you get". Pakkisime selle märkmiku hostisa iphone'i karpi. Tegime veel punase lipsu peale ka. Niisiis, meie kingitus nägi välja nagu päris ehtne. Ja siis, et asja huvitavamaks veel teha, pakkisime selle mitmekordselt iphone'i karpist suurematesse pappkastidesse. Jällegi, sellisest suurest kastist ei võiks mitte kuidagi järeldada, et seal sees võis "iphone" olla. Jäi siis see kingitus kapinurka peidetuna ootama jõule.
Probleem aga hakkas tekkima siis, kui hostisa hakkas ka uurima telefone, mida hostvennale kinkida. (Peaks ära mainima et sellest meie kingitusest olid teadlikud ainult mina, hostõde hostema, ta ei tahtnud hostisale midagi sellest kingist rääkida, sest arvas, et äkki ütleb, et see pole hea idee, nii et minu ja hostõe suured kavatsused oleks rikutud olnud).Ükskord olime poes, kuna ta teadis, et peale iphone'i eelistaks hostvend Blackberryt, ostis ta selle ära. Ongi hea, kui ta kõigepealt avab meie "iphone'i" ja seejärel saab ikkagi päris telefoni ka, siis ei ole ta pettunud ja pahane meie peale vähemalt:D
Lugu läheb edasi. Ükskord käisime Spa's. Lihtsalt linna vaatamas ja kreppe söömas. Tagasiteel auto juurde sattus meie teele üks telefoni pood. Läksime siis sisse, hostvend hakkas kohe telefone uurima. Hostisa küsis ka, et mis on siis vahe Blackberryl ja nt Nokial, mis on klaviatuuriga, nagu Blackberry. Lõpuks sai selgeks, et tegelikult oleks nt nokia palju praktilisem. Ja siis lõpuks hostisa ütles, et tegelikult on meil sulle Blackberry juba ära ostetud.
No, asi polnud ju veel päris rikutud, niikaua, kuni hostvend polnud telefoni näinud. Aga hostisa hakkas rääkima. et peab ikka telefoni ära vahetama, et peab koos hostvennaga kohe homme hommikul poes ära käima. Aga järgmine päev olekski olnud 24. detsember, kus oleks pidanud kingid üle andma.
Niisiis, lõpuks, et minu ja hostõe ilusaid plaane mitte ära rikkuda, avasime me kõik kingid 23ndal. Ja oli küll hetkeks hostvend segaduses, kui ta oma kingitust parajasti avas, et mida, kas te teete nalja, ma ei saa enam mitte midagi aru, ütlesite, et ostsite ju Blackberry ja nüüd see. Aga enne rääkisite, et te ei osta iphone'i nii või teisiti.
Vähemalt selle loo lõpetuseks võib öelda, et mina ja hostõde saime naerda ikka kõvasti, kujutades ette, kuidas hostvend ükskord seda pakki avab. Ja lõppudelõpuks läks kõik ka -vääga napilt- kõik nii, nagu ette olime kujutlenud.
Kusjuures, peaks mainima, et hostvend ja õde said ka oma sünnipäeva kingid see päev kätte, sest ei hakkanud eraldi avamist selle jaoks korraldama - hostvenna sünnipäev 25. ja hostõe 26. detsember.
Samas võiks pisut kokku võtta küll siin viimase aja.. ehk siis jõulud ja aastavahetus kaasa arvatud.. sündmusi.
Jõulud möödusid suhteliselt rahulikult. Siiski, teistmoodi, kui tavaliselt.
Jõulukingid avasime juba 23. detsembril. Ja tegelikult, peaks ära mainima, et neil ei olegi siin kombeks luuletust lugeda. Ma täpselt ei teeagi, ehk kunagi oli, aga siin ei tulnud see jutukski. Ehk kui väiksematel lastel jõuluvana käib, siis ikka loetakse?.. Minu peres igaljuhul nii väikseid lapsi ei ole, jõuluvana jäi see aasta igal juhul tulemata. Põhjus, miks kingitused 23. detsember avasime, on järgnev.
Juba jõuludele eelnenud 2 kuud rääkis hostvend pea iga päev, ma kusjuures ei liialda, et tahab endale sünnipäevaks Iphone'i saada. Hostisal on ja miks tema ei võiks ka seda saada, sest ta telefon on nagu eelajalooline. Oli ja tegelikult üsna vana väljanägemisega. Niisiis, ükspäev, kui me hostõega ühes pudipadi poes olime, nägime me iphone'i märkmikku. Siis oli korraga mõlemal selge, mis sellega tegema peab. Ostsime ära, kirjutasime pealmisele lehele laused nagu"Ära muretse, 10 aasta pärast pole iphone enam nii kui nii moes, kirjutamine aga küll" ja "Life is like a box of chocolates, you never know, what you get". Pakkisime selle märkmiku hostisa iphone'i karpi. Tegime veel punase lipsu peale ka. Niisiis, meie kingitus nägi välja nagu päris ehtne. Ja siis, et asja huvitavamaks veel teha, pakkisime selle mitmekordselt iphone'i karpist suurematesse pappkastidesse. Jällegi, sellisest suurest kastist ei võiks mitte kuidagi järeldada, et seal sees võis "iphone" olla. Jäi siis see kingitus kapinurka peidetuna ootama jõule.
Probleem aga hakkas tekkima siis, kui hostisa hakkas ka uurima telefone, mida hostvennale kinkida. (Peaks ära mainima et sellest meie kingitusest olid teadlikud ainult mina, hostõde hostema, ta ei tahtnud hostisale midagi sellest kingist rääkida, sest arvas, et äkki ütleb, et see pole hea idee, nii et minu ja hostõe suured kavatsused oleks rikutud olnud).Ükskord olime poes, kuna ta teadis, et peale iphone'i eelistaks hostvend Blackberryt, ostis ta selle ära. Ongi hea, kui ta kõigepealt avab meie "iphone'i" ja seejärel saab ikkagi päris telefoni ka, siis ei ole ta pettunud ja pahane meie peale vähemalt:D
Lugu läheb edasi. Ükskord käisime Spa's. Lihtsalt linna vaatamas ja kreppe söömas. Tagasiteel auto juurde sattus meie teele üks telefoni pood. Läksime siis sisse, hostvend hakkas kohe telefone uurima. Hostisa küsis ka, et mis on siis vahe Blackberryl ja nt Nokial, mis on klaviatuuriga, nagu Blackberry. Lõpuks sai selgeks, et tegelikult oleks nt nokia palju praktilisem. Ja siis lõpuks hostisa ütles, et tegelikult on meil sulle Blackberry juba ära ostetud.
No, asi polnud ju veel päris rikutud, niikaua, kuni hostvend polnud telefoni näinud. Aga hostisa hakkas rääkima. et peab ikka telefoni ära vahetama, et peab koos hostvennaga kohe homme hommikul poes ära käima. Aga järgmine päev olekski olnud 24. detsember, kus oleks pidanud kingid üle andma.
Niisiis, lõpuks, et minu ja hostõe ilusaid plaane mitte ära rikkuda, avasime me kõik kingid 23ndal. Ja oli küll hetkeks hostvend segaduses, kui ta oma kingitust parajasti avas, et mida, kas te teete nalja, ma ei saa enam mitte midagi aru, ütlesite, et ostsite ju Blackberry ja nüüd see. Aga enne rääkisite, et te ei osta iphone'i nii või teisiti.
Vähemalt selle loo lõpetuseks võib öelda, et mina ja hostõde saime naerda ikka kõvasti, kujutades ette, kuidas hostvend ükskord seda pakki avab. Ja lõppudelõpuks läks kõik ka -vääga napilt- kõik nii, nagu ette olime kujutlenud.
Kusjuures, peaks mainima, et hostvend ja õde said ka oma sünnipäeva kingid see päev kätte, sest ei hakkanud eraldi avamist selle jaoks korraldama - hostvenna sünnipäev 25. ja hostõe 26. detsember.
Sunday, 1 January 2012
Pole vahepeal jälle üldse kirjutanud. Vahepeal on igasuguseid asju toimunud siin.
Peaks alustama sellega, et 26. november käisime YFUkatega Kölnis. Väga lahe väljasõit oli. Mis siis, et lünd ei olnud, sai pisut jõulu tunnet endale naha alla lasta. Mõnda võpi nägi sellel reisil kahjuks ka viimast korda.. Mis ikka, üks võpidest, kes oma maale pidi tagasi minema elab Soomes, niiet on võimalik väga lihtsalt ka peale vahetus aastat kokku saada.
Detsembri teisel nädalal algas eksamiperiood. Mina pidin ka muidugi kõik kaasa tegema. Tegelikult ma avastasin huvitava asja, et neil on siin eksamid iga aasta. Ja lausa 2 korda. Enne jõulel ja juunis. No muidugi võiks neid vaadelda ka kui suurte kontrolltöödena.. minu arust:D Ja nagu eelmine veerand, hinded sain ma ainult inglise keeles, religioonis, bioloogias ja kehalises kasvatuses. Kõige veidram on minu arust see, et sain bioloogias hinde-see tähendab läbisin testi. Selleks peab saama vähemalt pooled punktid. Jah, eks see tegelikult ole, et need ained, milles hinde sain, võib natuke rohkem ise leiutada. Keemias ja füüsikas vist ikka valemeid ei hakka ise ehitama.. Bioloogia eksamil rahulikult joonistasin aga sugupuid ja arutlesin endamisi, kas geen on dominantne või mitte. Kuigi tegelikult võtsin ma sinna eksamile raamatu(loomulikutl prantsuse keelse) ka kaasa - juhuks kui igav hakkab. Aga kasutasin kõik aja ära. Selle eest matemaaatikas lugesin pool ajast, tore et mõne ülesande ära ka lahendasin. Prantsuskeeles õpetaja mulle isegi ei andnud tööd kätte. Üks osa eksamist oli kirjand. Ja veel mingi artikli põhjal. Kui ma oleks seda kirjandit teha üritand, siis oleks kõigepealt 3/4 mu ajast kulunud artikli lugemisele ja arusaamisele ja seejärel 1/4 sõnaraamatust sõnade otsimisele, et midagi asjalikku ka kirjutada. Täheortograafiast ei hakka siinkohal üldse rääkima. Niisiis, arendasin oma keeleoskust lihtsalt raamatu lugemise ja sõnade tähenduse otsimisega sõnaraamatust.
Viimane nädal enne tunnistuse kättesaamist ei toimunud põhimõtteliselt mitte midagi. Eksamid olid läbi, kooli väga ei olnud. Neljapäeval oli ainult kabaree koosolek. See oli kavatsetud maha pidada kella 8st 12ni. Tegelikult oli asi aga nii, et 45 minutit peale alustamist olid kõik tähtsamad jutud(vähemalt minu jaoks) räägitud ja midagi väga teha ei olnud. Nägin seal esimest korda selle kooli klaverit. Võib öelda, et muusikale pühendumisega seal just liialdatud ei ole. Üks pisike klaver, mitte just kõige hiilgavamas korras. Õnneks just päris häälest ära see ka ei olnud. Niisiis, hakkasid osad poisid seal näitama, mis nad mängida oskavad. Järsku kuulen The Beatles - Imagine. Hooh, ma ju oskan ka seda mängima. Läksin siis kuulama. Peale mõnda aega seal kuulamist küsis poiss, kes mängis, et kas ma oskan ka mängida. No ja, natuke ikka oskan midagi. No, siis tuli mu tavapärane repertuaar, nagu ikka. Robbie Williams, Coldplay, Pianoman, Falling Slowly, Let It Be jnejne. Mõtlesin, et proovin mõnda, mis eelmise aasta klaveri eksamist ka meeles on. Ehk siis üks pisut kiirem lugu. Kõik olid väga vaimustuses. Mõtlesin, et aitab ka, küsisin, kas keegi mängida tahab, ütlesid, et no, peale seda lugu küll mitte:D Jaah, nad ilmselgelt ei ole lähedalt näinud kedagi tõsiseslt hea mängimas.
Järgmine päev saime kätte tunnistused. Mina oma nelja hindega.. Ja käisime kooli kiriku saalis.. Ehk siis see sama ruum, kus toimus kabaree koosolek. Toimus missa, või ma eeldan vähemalt, et selle kohta võiks öelda missa, ütlesid selle kohta "Mess". Peale kõike seda oli palju ootamist. Eeldasime, et lõpetame selle päeva koolis kell 12, aga tegelikult oli kõib läbi juba kella 10ks. Lõpuks tuli hostema järgi, sõitsime koju ja vaheaeg võis alata :) Kusjuures mina alustasin piparkoogi taina tegemist :)
Peaks alustama sellega, et 26. november käisime YFUkatega Kölnis. Väga lahe väljasõit oli. Mis siis, et lünd ei olnud, sai pisut jõulu tunnet endale naha alla lasta. Mõnda võpi nägi sellel reisil kahjuks ka viimast korda.. Mis ikka, üks võpidest, kes oma maale pidi tagasi minema elab Soomes, niiet on võimalik väga lihtsalt ka peale vahetus aastat kokku saada.
Detsembri teisel nädalal algas eksamiperiood. Mina pidin ka muidugi kõik kaasa tegema. Tegelikult ma avastasin huvitava asja, et neil on siin eksamid iga aasta. Ja lausa 2 korda. Enne jõulel ja juunis. No muidugi võiks neid vaadelda ka kui suurte kontrolltöödena.. minu arust:D Ja nagu eelmine veerand, hinded sain ma ainult inglise keeles, religioonis, bioloogias ja kehalises kasvatuses. Kõige veidram on minu arust see, et sain bioloogias hinde-see tähendab läbisin testi. Selleks peab saama vähemalt pooled punktid. Jah, eks see tegelikult ole, et need ained, milles hinde sain, võib natuke rohkem ise leiutada. Keemias ja füüsikas vist ikka valemeid ei hakka ise ehitama.. Bioloogia eksamil rahulikult joonistasin aga sugupuid ja arutlesin endamisi, kas geen on dominantne või mitte. Kuigi tegelikult võtsin ma sinna eksamile raamatu(loomulikutl prantsuse keelse) ka kaasa - juhuks kui igav hakkab. Aga kasutasin kõik aja ära. Selle eest matemaaatikas lugesin pool ajast, tore et mõne ülesande ära ka lahendasin. Prantsuskeeles õpetaja mulle isegi ei andnud tööd kätte. Üks osa eksamist oli kirjand. Ja veel mingi artikli põhjal. Kui ma oleks seda kirjandit teha üritand, siis oleks kõigepealt 3/4 mu ajast kulunud artikli lugemisele ja arusaamisele ja seejärel 1/4 sõnaraamatust sõnade otsimisele, et midagi asjalikku ka kirjutada. Täheortograafiast ei hakka siinkohal üldse rääkima. Niisiis, arendasin oma keeleoskust lihtsalt raamatu lugemise ja sõnade tähenduse otsimisega sõnaraamatust.
Viimane nädal enne tunnistuse kättesaamist ei toimunud põhimõtteliselt mitte midagi. Eksamid olid läbi, kooli väga ei olnud. Neljapäeval oli ainult kabaree koosolek. See oli kavatsetud maha pidada kella 8st 12ni. Tegelikult oli asi aga nii, et 45 minutit peale alustamist olid kõik tähtsamad jutud(vähemalt minu jaoks) räägitud ja midagi väga teha ei olnud. Nägin seal esimest korda selle kooli klaverit. Võib öelda, et muusikale pühendumisega seal just liialdatud ei ole. Üks pisike klaver, mitte just kõige hiilgavamas korras. Õnneks just päris häälest ära see ka ei olnud. Niisiis, hakkasid osad poisid seal näitama, mis nad mängida oskavad. Järsku kuulen The Beatles - Imagine. Hooh, ma ju oskan ka seda mängima. Läksin siis kuulama. Peale mõnda aega seal kuulamist küsis poiss, kes mängis, et kas ma oskan ka mängida. No ja, natuke ikka oskan midagi. No, siis tuli mu tavapärane repertuaar, nagu ikka. Robbie Williams, Coldplay, Pianoman, Falling Slowly, Let It Be jnejne. Mõtlesin, et proovin mõnda, mis eelmise aasta klaveri eksamist ka meeles on. Ehk siis üks pisut kiirem lugu. Kõik olid väga vaimustuses. Mõtlesin, et aitab ka, küsisin, kas keegi mängida tahab, ütlesid, et no, peale seda lugu küll mitte:D Jaah, nad ilmselgelt ei ole lähedalt näinud kedagi tõsiseslt hea mängimas.
Järgmine päev saime kätte tunnistused. Mina oma nelja hindega.. Ja käisime kooli kiriku saalis.. Ehk siis see sama ruum, kus toimus kabaree koosolek. Toimus missa, või ma eeldan vähemalt, et selle kohta võiks öelda missa, ütlesid selle kohta "Mess". Peale kõike seda oli palju ootamist. Eeldasime, et lõpetame selle päeva koolis kell 12, aga tegelikult oli kõib läbi juba kella 10ks. Lõpuks tuli hostema järgi, sõitsime koju ja vaheaeg võis alata :) Kusjuures mina alustasin piparkoogi taina tegemist :)
St. Nicolas kodus
Natuke nagu Ameerikas. St. Nicolas tuleb öösel läbi korstna tuppa, laob laua peale hunniku kingitusi, komme, muud pudi padi. Hommikul jooksevad kõik lapsed vaatama.. seekord siis laua peale, mis St. Nicolas taldrkutele ladunud on. Jah, Ameerika kombel peaks see kõik nüüd olema küll kuuse all. Niisiis, St. Nicolas käis meie kodus ka külas :)
Ma arvan, et seda traditsiooni peaks järgmine aasta kindlasti jätkama :) :P
Subscribe to:
Posts (Atom)