Uus aasta

Külas olid peresõbrad, hostõe sõbrants.
Kokkuvõtvalt siis, palju söögitegemist, aitamist, koristamist, särki värki. Sõime liha, kala fondüüd. Vahepeal vaatasin prantsuse keelset helisevat muusikat. Kui kell oli 00.00 toppisime kõik pähe kuldsed, hõbedased mütsikesed, hakkasime pasundama ja laiali loopima värvilisi paberkuulikesi ja ribasid ABBA happy new year laulu taustal. Alles nii 20 minutit pärast seda läksime õue ja lasime mõned raketid ka. Ma arvan, et see oli minu elu esimene nii raketivaene.. kui selline sõna eksisteerib.. uue aasta vastuvõtmine. Alati olen ma kuskil suurema ilutulestiku läheduses olnud. Mul oli lihtsalt nii veider tunne, et mida, uus aasta ongi käes ja me ei lähegi kohe ruttu õue ilutulestikku vaatama? Mismõttes, loobime mingeid kuulikesi laiali?
Teistmoodi kogemused ilmselt rikastavad.

Jõulud

24. detsember olime kogu suguvõsaga vanaema juures. Kaetud ühke laud, peaks siis ütlema, et Šveitsi teemaline, sest sõime (või tegime?) rakletti. Kes ei tea, mis see on siis võib öelda et see on midagi fondüü sarnast, lihtsalt saia(ja korke, tomateid sibulaid, mis iganes on su maitse järgi) ei kasteta juustus sisse vaid need laotakse juustuga ühe väikese labida peale ja kallatakse üle munaga. Kes ikka midagi aru ei saanud võib kasutada google'i otsingut.

Kingitustega on lugu nii, et mitte kõik ei tee kõigile, vaid vanaema teeb kõigile. Kas pole mitte hea lahendus leitud? Tegelikult, kuna vanaemal on väike pood, kus on tõesti.. kõike, välja arvatud söögi, siis tema kingib kõigile midagi väiksemat, n.ö ostab enda poest ja täiskasvanud siis tavaliselt kingivad talle raha.
Kuna ta mulle oli ka juba midagi valmis vaadanud, siis ma mõtlesin, et võiks talle ka midagi ikkagi kinkida. Tore on ju ikkagi kinke saada.
Kingiks oli nimelt piparkoogi maja.
Aga alustades sellega, et siin poes ei ole, või siis on asi minus, ma lihtsalt olen pime ehk, aga piparkoogi tainast ei kohanud igaljuhul jõulude paiku. Hostema polnud ka kuulnud, et jõuludel on väga tavaline ise piparkooke küpsetada. Vähemalt siis, kui lapsed väiksemad on, tore koos teha. Niisiis, poest ei leidnud, pidi ise tegema. Tuli välja, et tegelikult polnud nii keeruline midagi.
Probleem nr 2. Glasuur. Hästi, tegelikult seda polegi midagi nii raske teha.. Ainult munavalged ja tuhksuhkur, sega kokku ja valmis ta ongi. Aga, mina oma geniaalse aruga muidugi selleks lihtsaks asjaks ei hakanud retsepti vaatama. Rahulikult 4 mina valget. Tegelikult saaks vist nelja munavalge ja tuhksuhkru seguga päris maja ka ära kaunistada..  No hakkasin siis tuhksuhkrut lisama. Ja kohati tundus et seda ma tegema jäängi. Lõpuks sai kasutatud ära peaaegu kogu majas olev ja juurde ostetud tuhksuhkur, siis jätsin järgi. Kaunistasin ja "liimisin "seinu selle üsnagi vedela .. plögaga ütleks. Mis ikka, midagi nagu välja tuli.. aga kindlasti mitte just kõige parem variant. Selle eest m&m kommid ja ülejääv tuhksuhkur parandasid asja tunduvalt.
Külaliste arvates selle eest oli see väga hästi õnnestunud piparkoogi maja. Nad tegelikult ütlesid sellekohta kook.. Jah, nad ilmselt ei näinud  selle maja "isolatsiooni auke", mis olid pööratud seina poole.
Glasuuri aga oleks jätkunud veel paljudele piparkoogimajadele..

Üldiselt sellel päeval nii jõulu tunnet just ei olnud, lund pold maas ega midagi. Aga toit oli hea, sai pisut juttu rääkida ka sugulastega. Ahjah, avastasin, et hostisa õde, kes võõrustas oma peres mõni aasta tagasi ühte Eesti tüdrukut on Eestis käinud. Suvel ja veel laulupeo ajal. Ütles, et neile(talle ja ta abikaasale) väga meeldis, et laulupidu ja rongkäik jättis neile ikka väga elava mulje Eestist. Ütles, et ja, ma siiamaadi mäletan, mis me seal hüüdsime. "Elsgü esstii"Alguses ei saanud väga pihta, mis ta sellega öelda tahtis, aga tegelikult, eesti keelde pannes oleks see "Elagu eesti". Siiski, isegi hea, et pärast 2 aastat see ikka veel meeles neil.

Iphone lugu

Mulle tundub juba, et ma alustan igat blogipostitust sellega, kuidas ma pole jälle pikka aega midagi kirjutanud. Endale samas tundub nagu, et pole midagi nii uut ja huvitavat juurde tulnud, millest kirjutada.

Samas võiks pisut kokku võtta küll siin viimase aja.. ehk siis jõulud ja aastavahetus kaasa arvatud.. sündmusi.

Jõulud möödusid suhteliselt rahulikult. Siiski, teistmoodi, kui tavaliselt.
Jõulukingid avasime juba 23. detsembril. Ja tegelikult, peaks ära mainima, et neil ei olegi siin kombeks luuletust lugeda. Ma täpselt ei teeagi, ehk kunagi oli, aga siin ei tulnud see jutukski. Ehk kui väiksematel lastel jõuluvana käib, siis ikka loetakse?.. Minu peres igaljuhul nii väikseid lapsi ei ole, jõuluvana jäi see aasta igal juhul tulemata. Põhjus, miks kingitused 23. detsember avasime, on järgnev.
Juba jõuludele eelnenud 2 kuud rääkis hostvend pea iga päev, ma kusjuures ei liialda, et tahab endale sünnipäevaks Iphone'i saada. Hostisal on ja miks tema ei võiks ka seda saada, sest ta telefon on nagu eelajalooline. Oli ja tegelikult üsna vana väljanägemisega. Niisiis, ükspäev, kui me hostõega ühes pudipadi poes olime, nägime me iphone'i märkmikku. Siis oli korraga mõlemal selge, mis sellega tegema peab. Ostsime ära, kirjutasime pealmisele lehele laused nagu"Ära muretse, 10 aasta pärast pole iphone enam nii kui nii moes, kirjutamine aga küll" ja "Life is like a box of chocolates, you never know, what you get". Pakkisime selle märkmiku hostisa iphone'i karpi. Tegime veel punase lipsu peale ka. Niisiis, meie kingitus nägi välja nagu päris ehtne. Ja siis, et asja huvitavamaks veel teha, pakkisime selle mitmekordselt iphone'i karpist suurematesse pappkastidesse. Jällegi, sellisest suurest kastist ei võiks mitte kuidagi järeldada, et seal sees võis "iphone" olla. Jäi siis see kingitus kapinurka peidetuna ootama jõule.
Probleem aga hakkas tekkima siis, kui hostisa hakkas ka uurima telefone, mida hostvennale kinkida. (Peaks ära mainima et sellest meie kingitusest olid teadlikud ainult mina, hostõde hostema, ta ei tahtnud hostisale midagi sellest kingist rääkida, sest arvas, et äkki ütleb, et see pole hea idee, nii et minu ja hostõe suured kavatsused oleks rikutud olnud).Ükskord olime poes, kuna ta teadis, et peale iphone'i eelistaks hostvend Blackberryt, ostis ta selle ära. Ongi hea, kui ta kõigepealt avab meie "iphone'i" ja seejärel saab ikkagi päris telefoni ka, siis ei ole ta pettunud ja pahane meie peale vähemalt:D
Lugu läheb edasi. Ükskord käisime Spa's. Lihtsalt linna vaatamas ja kreppe söömas. Tagasiteel auto juurde sattus meie teele üks telefoni pood. Läksime siis sisse, hostvend hakkas kohe telefone uurima. Hostisa küsis ka, et mis on siis vahe Blackberryl ja nt Nokial, mis on klaviatuuriga, nagu Blackberry. Lõpuks sai selgeks, et tegelikult oleks nt nokia palju praktilisem. Ja siis lõpuks hostisa ütles, et tegelikult on meil sulle Blackberry juba ära ostetud.
No, asi polnud ju veel päris rikutud, niikaua, kuni hostvend polnud telefoni näinud. Aga hostisa hakkas rääkima. et peab ikka telefoni ära vahetama, et peab koos hostvennaga kohe homme hommikul poes ära käima. Aga järgmine päev olekski olnud 24. detsember, kus oleks pidanud kingid üle andma.
Niisiis, lõpuks, et minu ja hostõe ilusaid plaane mitte ära rikkuda, avasime me kõik kingid 23ndal. Ja oli küll hetkeks hostvend segaduses, kui ta oma kingitust parajasti avas, et mida, kas te teete nalja, ma ei saa enam mitte midagi aru, ütlesite, et ostsite ju Blackberry ja nüüd see. Aga enne rääkisite, et te ei osta iphone'i nii või teisiti.
Vähemalt selle loo lõpetuseks võib öelda, et mina ja hostõde saime naerda ikka kõvasti, kujutades ette, kuidas hostvend ükskord seda pakki avab. Ja lõppudelõpuks läks kõik ka -vääga napilt- kõik nii, nagu ette olime kujutlenud.
Kusjuures, peaks mainima, et hostvend ja õde said ka oma sünnipäeva kingid see päev kätte, sest ei hakkanud eraldi avamist selle jaoks korraldama - hostvenna sünnipäev 25. ja hostõe 26. detsember.

Pole vahepeal jälle üldse kirjutanud. Vahepeal on igasuguseid asju toimunud siin.
Peaks alustama sellega, et 26. november käisime YFUkatega Kölnis. Väga lahe väljasõit oli. Mis siis, et lünd ei olnud, sai pisut jõulu tunnet endale naha alla lasta. Mõnda võpi nägi sellel reisil kahjuks ka viimast korda.. Mis ikka, üks võpidest, kes oma maale pidi tagasi minema elab Soomes, niiet on võimalik väga lihtsalt ka peale vahetus aastat kokku saada.
Detsembri teisel nädalal algas eksamiperiood. Mina pidin ka muidugi kõik kaasa tegema. Tegelikult ma avastasin huvitava asja, et neil on siin eksamid iga aasta. Ja lausa 2 korda. Enne jõulel ja juunis. No muidugi võiks neid vaadelda ka kui suurte kontrolltöödena.. minu arust:D Ja nagu eelmine veerand, hinded sain ma ainult inglise keeles, religioonis, bioloogias ja kehalises kasvatuses. Kõige veidram on minu arust see, et sain bioloogias hinde-see tähendab läbisin testi. Selleks peab saama vähemalt pooled punktid. Jah, eks see tegelikult ole, et need ained, milles hinde sain, võib natuke rohkem ise leiutada. Keemias ja füüsikas vist ikka valemeid ei hakka ise ehitama.. Bioloogia eksamil rahulikult joonistasin aga sugupuid ja arutlesin endamisi, kas geen on dominantne või mitte. Kuigi tegelikult võtsin ma sinna eksamile raamatu(loomulikutl prantsuse keelse) ka kaasa - juhuks kui igav hakkab. Aga kasutasin kõik aja ära. Selle eest matemaaatikas lugesin pool ajast, tore et mõne ülesande ära ka lahendasin. Prantsuskeeles õpetaja mulle isegi ei andnud tööd kätte. Üks osa eksamist oli kirjand. Ja veel mingi artikli põhjal. Kui ma oleks seda kirjandit teha üritand, siis oleks kõigepealt 3/4 mu ajast kulunud artikli lugemisele ja arusaamisele ja seejärel 1/4 sõnaraamatust sõnade otsimisele, et midagi asjalikku ka kirjutada. Täheortograafiast ei hakka siinkohal üldse rääkima. Niisiis, arendasin oma keeleoskust lihtsalt raamatu lugemise ja sõnade tähenduse otsimisega sõnaraamatust.
Viimane nädal enne tunnistuse kättesaamist ei toimunud põhimõtteliselt mitte midagi. Eksamid olid läbi, kooli väga ei olnud. Neljapäeval oli ainult kabaree koosolek. See oli kavatsetud maha pidada kella 8st 12ni. Tegelikult oli asi aga nii, et 45 minutit peale alustamist olid kõik tähtsamad jutud(vähemalt minu jaoks) räägitud ja midagi väga teha ei olnud. Nägin seal esimest korda selle kooli klaverit. Võib öelda, et muusikale pühendumisega seal just liialdatud ei ole. Üks pisike klaver, mitte just kõige hiilgavamas korras. Õnneks just päris häälest ära see ka ei olnud. Niisiis, hakkasid osad poisid seal näitama, mis nad mängida oskavad. Järsku kuulen The Beatles - Imagine. Hooh, ma ju oskan ka seda mängima. Läksin siis kuulama. Peale mõnda aega seal kuulamist küsis poiss, kes mängis, et kas ma oskan ka mängida. No ja, natuke ikka oskan midagi. No, siis tuli mu tavapärane repertuaar, nagu ikka. Robbie Williams,  Coldplay, Pianoman, Falling Slowly, Let It Be jnejne. Mõtlesin, et proovin mõnda, mis eelmise aasta klaveri eksamist ka meeles on. Ehk siis üks pisut kiirem lugu. Kõik olid väga vaimustuses. Mõtlesin, et aitab ka, küsisin, kas keegi mängida tahab, ütlesid, et no, peale seda lugu küll mitte:D Jaah, nad ilmselgelt ei ole lähedalt näinud kedagi tõsiseslt hea mängimas.
Järgmine päev saime kätte tunnistused. Mina oma nelja hindega.. Ja käisime kooli kiriku saalis.. Ehk siis see sama ruum, kus toimus kabaree koosolek. Toimus missa, või ma eeldan vähemalt, et selle kohta võiks öelda missa, ütlesid selle kohta "Mess".  Peale kõike seda oli palju ootamist. Eeldasime, et lõpetame selle päeva koolis kell 12, aga tegelikult oli kõib läbi juba kella 10ks. Lõpuks tuli hostema järgi, sõitsime koju ja vaheaeg võis alata :) Kusjuures mina alustasin piparkoogi taina tegemist :)

St. Nicolas kodus

Natuke nagu Ameerikas. St. Nicolas tuleb öösel läbi korstna tuppa, laob laua peale hunniku kingitusi, komme, muud pudi padi. Hommikul jooksevad kõik lapsed vaatama.. seekord siis laua peale, mis St. Nicolas taldrkutele ladunud on. Jah, Ameerika kombel peaks see kõik nüüd olema küll kuuse all. Niisiis, St. Nicolas käis meie kodus ka külas :)

Ma arvan, et seda traditsiooni peaks järgmine aasta kindlasti jätkama :) :P

St. Nicolas

Räägime siis tarka juttu ka pisut. Nimelt -
          Püha Nikolaus on 4. sajandil Väike-Aasias elanud ja 342 surnud kristlik pühak, Myra piiskop.

Ajaloolisi andmeid selle pühaku elu kohta säilinud pole, seetõttu roomakatoliku kirikus tema päeva enam ei tähistata.Ortodoksi ehk õigeusu kirikus on Püha Nikolaus Kristuse ning neitsi Maarja järel Venemaa armastatuim pühak ja patroon. On väidetud, et pole linna, kus ei leidu temale pühendatudkirikut ega kloostrit.Ta oli suur heategija: neitsite, meremeeste, vangide, kaupmeeste, pagarite ja laste kaitsja, kes jagas neile kingitusi jõuluajal.Kaks korda aastas, 6. detsembril ja 9. mail tähistatakse Püha Nikolause mälestuspäeva, nigulapäeva.Eestis on Püha Nikolausile pühendatud Viru-Nigula ja Lääne-Nigula kirik, samuti on talle pühitsetud kirikuid Tallinnas, Pärnus, Haapsalus, Põltsamaal ja Kirblas.Püha Nikolause isik ja legendid on osaliselt olnud eeskujuks jõuluvana tegelaskuju tekkimisele (ingliskeelsetes maades Santa Claus, mis tuleneb Saint Nicolaus'est). 

Tarka juttu ka siis natuke mu blogisse. Ja ühtlasi lihtsustasin teie elu, kes blogi loevad. Aitäh Vikipeedia. 

Niisiis, ka minu koolis, ilmselt vist kõikides koolides siin tähistatakse St. Nicolase päeva. Välja näeb see nii, et lõuna vahetunnil on kõik 5ndikud(Eesti mõistes 11ndikud) riietunud mingi teema järgi. See aasta nägi see välja üsna loomalik, kuid võis nähe ka mintmeid Sumermane ja Superwomaneid. Käes on neild värvitopsid ja tegevuseks õpilaste taga ajamine, kokku mäkerdamine värviga. Eriti väikeste, viimaseid klassi tavaliselt niipalju ei kiusata, ma ei teagi miks, et on tähtsamad või midagi:D  Samas, mõned meie klassist nägid peale vahetundi üsna rohelised välja. Ja ma ei tea, kas kõikidel klassidel, aga meie klassil oli küll kooli kaasa võetud palju asju, millega müra tekitada - kõik võimalikud pasunad ja tuutud ja kõristid ja mis kõik veel. 

Peale suurt värvimist esitas 5. klass etenduse. Teemaks oli lennuõnnetus Bahama saartel. Sisenedes saali saime stjuuardessidelt lennupiletid ja puha. Etendus, koosnes sketšidest, lauludest, tantsudest. Oli päris naljakas, efekte - heli ja valgus, oli palju, päris hästi oli lavastatud. Ettevalmistus oli igatahes korralik olnud. 

Ja peale seda mindi kõik kohta nimega "Bowling", kus oli nö afterparty, ka õpetajad olid kohal:D

 

Prantsusmaa jätkub

Jargmine hommik äratus, hommikusöök, asjad autosse.. Surusime nii kuis jaksasime, ikkagi tuli kõigil arvutid jalge ette panna. Kuigi minu arust oleks ka vähemate arvutitega hakkama saanud. Aga hostema arvas, et mul igav, kui hostõde, vend on õhtul arvutites ja mul pole. Sai siis kaasa võetud. Kohati tundis küll, et me läheme sinna elama, sest kaasa olid võetud kõik magamisasjad, söögi asjad, jalanõud igaks juhuks, riided igaks ilmaks. Niisiis, u 6 tundi sõitu võis alata.
Väikeste vahepeatustega jõudsime kohale. Kohe avastasime pinksilaua, kus sai natuke mängitud. Hostvennale kaotasin, hostõde võitsin. Varsti oli õhtusöök. Ülimõnus paella, krevetivardad, guacamole, veel mitu erinevat ülihead salatit. Tõeliselt hea toit. Noh, muidugi, mina lauas nautisingi peamiselt toitu, keelest just väga aru ei saand- rääkisid peamiselt hollandi keeles. Noja vahepeal tõlkisid prantsuse keelde, mis minuarust näitab ikka päris korralikku edasiminekut.

Järgmine päev käisime jalutamas pargis-metsas. Minu jaoks pigem mets. Jalutasime ühe mäe tippu, kust võib hea ilma korral näha ka Mont Blanc'i.

                                                    Hostisa ja hostvend nautisid ka vaadet :)

Meie ilm nii hea ei olnud, aga teadmine, et ma olen sellises kohas käinud, kust võib näha Mont Blanci on juba omaette asi minu arvates.
Peale pargis jalutamist läksime linnakesse nimega Autun.

Katedraal

Vaatasime üle ühe kiriku ja ühe katedraali. Aga üldiselt oli see linn väga ilus. Kõrgemates kohtades oli näha pisikeste tänavate lõpus värvilised mäed.

Järgmine päev käisime vaatamas bio maja ning peale seda tammi. Väga erilisel hetkel sattusime sinna, sest järv oli tühi, puhastus või midagi. 

Minu eredamad mälestused bio majast,

sest jutust, mis seda ehitav mees rääkis, suuremat ma aru ei saanud, hollandi keel pole mu kõige tugevam külg..

Siiski leidsin ühe sõbraga ühise keele. 

Ja tagant paistab ka pisut bio maja:D

Tühi järv

Tamm. Siin pildil peaks tammi peal inimene olema väiksem kui millimeeter-

nii ettekujutuse saamiseks tammi suurusest.

Ning päev peale seda oligi käes ära sõit prantsusmaalt. 6 tundi toredat autosõitu. Tegelikult lõpp sellest oli küll päris naljakas. 

Niisiis, nüüd sai jälle üle pika aja blogitud, aga päris paljju huvitavat on vahepeal juurde ka tulnud, üritan siis blogimist üleval hoida. Aga samal ajal, peaks tegelema oma 120 prantsuse keelse leheküljega kolmapäevaks, lähenevate eksamitega. Oh, ma oleks vist õnn ise, kui tegemist oleks ainult inka eksamiga. Teeks seda kasvõi 10 korda, et teisi aineid ei peaks tegema. Aga no mis sa teed, kui keelt tahad õppida, peab üht või teistpidi ikkagi sinna juurde kuuluva keemia ka ära õppima.