Näiteks, mina olen harjunud, et laua otsas istub üldiselt perepea. Siin on see alati olnud üks lastest. Minule pisut harjumatu. Ja enamasti, kui kõik on lauas, tõstab üks inimene kõigile toidu ette, mitte igaüks ise.
Ja söögikorrad, muidugi, on peaaegu alati kogu pere koos.
Eile aga käisin Queen Mania kontserdil Vielsalmi pargis. Queen Mania on ansambel, nagu ma aru sain, Itaaliast. Esitab Queeni laule. Ja väga hästi kusjuures, rääkimata sellest, et solist on Freddy Mercury teisik. Ja tõesti, hääl on tal superhea. Riietus oli ka, nagu päris. Jagas publikule veel banaane.
Aga ma peaks veel rääkima sellest, kuidas me sinna kohale jõudsime. Nagu ikka, kui perega kuskile minna, siis kohtab tonnide kaupa tuttavaid. Tuttavaid, keda mina enamasti ei tea. Palju musitamist. Jah, tegelikult hakkan ma sellega juba ära harjuma, et kui näen tuttavat, siis on põsemusi, aga no, kui ma inimesi kedagi ei tunne.. jah, ikka tuleb musitada, kuna ma olen koos inimestega, keda tuntakse. Pärast paari sellist tuttavate kohtamist üritasin ma juba pere seljataga kõndida, püüdes nägu teha, et ma neid ei tunne. :D Pisut kohatu. Aga ega see välja ka ei tulnud. Lõpuks hakati veel mind tutvustama ka. Ja see oli ka huvitav, et burgermeister, kui ta mind nägi ütles, et me oleme juba kohtunud. Ma, saades pooleldi ainult aru, millest jutt käib noogutasin kaasa. Pärast hostema küsis, et kus sa teda näinud oled. Ma olin üsna üllatunud. Kas ma olen temaga enne kohtunud?:D Tore teada.
Aga see õhtu oli ikka väga tore. Nägi palju tuttavaid koolist. Ühe tüdrukuga koos vaatasin ka kontserti. Oli päris huvitav rääkida, sest tema ei rääkinud päris ladusalt inglise keelt ja mina ammugi mitte ladusalt prantsuse keelt. Aga saime hakkama. Õppisin juurde mõne uue sõna ja korrektselt moodustatud lause.
Täna käisime vaatamas Salmchateaud. See peaks siis tõlkes olema külaloss ilmselt. Ja erakordne oli see vaatamine sellepärast, et sai ka sisse. Muidu on see eraomand, sisse vaatama minna ei saa. Oli lahe küll, hästi palju pisikesi käike, treppe. Aknaid, mis olid pigem nagu augud 2 meetri paksuses seinas.
Pärast käisime veel söömas kohas nimega "Contes de Salme". See on siin sellele külale väga omane restoran. Nagu Eestis ilmselt Olde Hansa. Selline väga vanaaegne, erilise sisustuse ja miljööga.
Õhtul tulid jällegi külalised. Üllatav on see, et mul ei olnud üldse ebamugav. Muidu on ikka nii, et kõik räägivad ja minul on nii veider olla, sest ma ei saa aru, ja kaasa rääkida ei oska. Võib-olla hakkan ma ära harjuma. Samas, nende kiirest jutust sain ma seekord siiski pisut rohkem aru. Mõni sõna tuleb ikka iga päev juurde.
No comments:
Post a Comment