Follow-UP

Peaks siis pisut sellest ka rääkima, mis seal oli ja kuidas seal oli. Kõigepealt sinna saamine - rongiga nagu ikka siin enamus sõidud. Hommikul kell 6 äratus, 6.50 üksinda rongipeal, teel Liège'i. Liège'is oli plaan saada kokku teiste yfukatega, kes seal elavad ja siis otse Namuri. Aega rongide vahetamiseks oli umbes nii 15 minutit, ruttu pidi teistega kokku saama. Aga siis oli hoopistükkis ümberkorraldus, soome võp oli rääkinud austria võpiga, kes avastas, et saab minna ka hilisema rongiga. Niisiis, läksin platvormilt maa-alla, et soome võpiga kokku saada ja teisi(austria ja moldova, Ecuadori võpid) oodata. Kui eskalaatoriga parajasti sõitsin, siis tuli mulle vastu üks korraldajatest, vaatas väga imeliku näoga otsa, et otot, kas sa rongi peale ei peaks minema? miks sa sinna poole liigud:D Igaljuhul, ootasime, ootasime, Sandu(moldova) oli juba kohal, Valeried(austria) ja Mariat(Ecuador) polnud ikka mitte kuskil näha. Ja rongini oligi aega nii umbes 6 minutit. Lõpuks siis tulid ja jõudsime ikkagi rongipeale. Rongis nägime veel ühte korraldajat, niiet rongilt maha tulles oli meil giid olemas et minna follow-upi kohtumispaika(pärast avastasime tegelikult, et rongijaamas oodati ikkagi kõik ära). Kohale jõudes oli pisut vaba aega, pärast tegime kaks gruppi ja hakkasime arutlema igasugustel pere ja kooli teemadel. Kokkuvõtteks võib öelda, et seal ma avastasin, et mul on ikka perega vedanud. Oli seal ikka igasuguseid probleeme. Kes ei saa õe või vennaga läbi, kes vanematega, kes ei saa pere kommetest aru, kellele ei sobi toit jnejnejne. Peale seda oli jälle pisut vaba aega, siis hakkasid kõik ennast valmis sättima, et minna YFU Valloonia 60ndale juubelile. Osad olid seal ikka päris ballikleitides:D Juubel ise toimus teises majas, ja päris uhke oli teine. Kelnerid käisid ringi, pakkusid suupisteid ja jooke, lauad olid pärastiseks kaetud väga pidulikult.  Ja seal olid kohal ka kõigi hostvanemad. Varsti oli kõne.. pikk..mille ajal saime osade võpidega tuttavaks soome võpi hostvennaga. Väike, u 2 aastane, tuterdas ringi, vaatas otsa " Je ne connais pas ton nom" .. itsitas tegi nägusid. Päris lõbus oli peab ütlema. Mõned tädid küll vaatasid kurja näoga, aga mis sa teed, kui laps tahab mängida. No, siis üritasime pisut kõnele.. ja selle arusaamisele ka keskenduda.
Peale seda oli pidulik õhtusöök. Mina istusin lauas kahe ungarlasega, kellest üks väga hästi inglise keelt ei osanud, seetõttu rääkisid nad vahepeal ungari keeles. Sugulaskeel küll, aga ega ikka mitte midagi aru ei saa. Soome keel on veel ok, võib kergesti pihta saada, millest jutt on, aga ungari keel on ikka täitsa teine maa. Viimaste päevade jooksul olen ma märganud, et isegi hollandi keelest võib pisut, mõne sõna ikka aru saada. Sest see on täielik segu saksa ja inglise keelest, pluss mõned sõnad on eesti keelega täiesti samad. Muidu aga oli õhtusöök minuarust väga maitsev. Neile küll osad asjad tundusid liiga imelikud, et süüa.
Umbes 10, 11 ajal hakkasime tagasi koju hostvanematega liikuma. Päris tore autosõit oli. Ma rääkisin ikka päris palju. Prantsuse keeles :) Nii võib mõelda vahepeal, et ma juba keelt oskan. Kuni satun kohta, kus on palju inimesi, kus ma enam mitte millestki aru ei saa..

Argised tähelepanekud

Koolis siis peamiselt. Näiteks, enamus kirjutavad tindipliiatsiga, või hoopistükkis sellisega, mille teise otsaga saab kustutada.. ma vist kasutasin teises klassis ka isegi sellist. Maha nad ei tõmba, kõigil on korrektor, valgendaja või mis iganes sellele sarnanev asi. 

Ja siis, kui nad söövad - võileib ja supp, siis nad kastavad seda võileiba supi sisse. Ja tegelikult võib seda teha ka kohviga - soolane võileib kohvi sisse .. huvitav. 

Toidust niipalju, et poes leidub küll igasuguseid piimatooteid, nagu kodujuust ja hapukoor, oleneb muidugi ka poest, aga üldiselt nad neid ei kasuta. Vähemalt minu hostperest polnud keegi kodujuustu ega hapukoort maitsnud. Väga eksootiline oli, kui ma hapukoort supi sisse panin.. Ja kodujuustu arvasid, et ma söön saia peal, see vist on tegelikult saksa või hollandipärane.

Ja niipalju, kui ma siin  olen nende muusikat kõrvalt kuulanud - vahetundidel klassis, on see ikka paras träna tegelikult:D Aga samas, väga paljud käisid ka Queen Mania kontserdil, ehk siis neile läheb ka see ikka peale:D

Muidu läheb tasapisi, hakkab selline rutiin sisse tulema. Keel tuleb tasapisi juurde. Kodus saan juba enamustest juttudest aru, ainult, kui liiga kiireks läheb kaotan järje ära. Koolis õpetajatest saan nagu pisut paremini aru, kui alguses. 

Ja täna avastasin, et ma olen selle paari nädalaga saksa keeles paremaks läinud. Esimene saksa keele tund - ei mäletanud selliseid sõnu nagu mängima, minema, õppima..

Täna oli test, nagu ikka - tõlkimislaused. Kuna ma pisut(tegelt oleks normaalne ikka palju rohkem) õppisin ka, siis ma teadsin suht kõiki sõnu. Muidugi ei olnud see korrektne, ja ma ei tea, mis valedes pööretes ja käänetes ja aegades veel(pole neid ju elusees ka õppinud). Aga üldiselt:D

Ja nüüd ootan juba homset, siis on Namuris Follow - up, koos kõikide Valloonia yfukatega. Ma loodan siis, et teised seal valmis belglased pole ja soravalt keelt ei räägi:D

Prantsuse keel on kuskil..

Kuskil, ka minu peas ilmselt , vähemalt pisut. Täna oli esimene uni, pooleldi prantsuse keeles. Aga see on alles algus :) Ja ainuke asi, mis ma sellest unest mäletan, oli coxinelle :D

Klass

                Niisiis, tere teile, kes soovivad minu belgia klassiga tuttavaks saada.

Aga üldiselt, koolist ja muust. Eelmine esmaspäev oli klassiga väike väljasõit. Alguses olid majas(loss pigem) sees mängud ja asjad, põhiline rõhk oli suunatud tulevastele ametitele, sest see ju lõpuklass. Pärast oli maastikumäng, või kuidas iganes seda nimetada, igaljuhul pidime otsima siin külade vahel riste, ma ei teagi miks, mingi hunnik pabereid oli ka meile kaasa antud, iga risti juureks täitmiseks ilmselt.. Noh, igaljuhul me neid väga ei täitnud, ok, enne lossi juurde tagasi minekut istusid suht kõik maas ja kirjutasid, täitsid. Aga pärast neid ei kontrollitud ega midagi:D

                                                                   Leidsime vale risti

Aga, kuna see kogu otsing oli nii suure maa-ala peal laiali, siis vahepeal tegime sohki ka, käisime ühe tiimikaaslase juures jäätist söömas :)

                                              
Muidu, on tore tegelikult olla sellises tiimis, kus pole palju inimesi. Siis on mul ka võimalust rohkem kaasa rääkida :) Praktiseerida oma prantsuse keelt, mis tasapisi hakkab tulema. Ühesõnaga, nii on parem integreeruda, rahulikum on. Inimesed ei arva, et ma tumm olen vahepeal või midagi.
Nii, ja peale seda kolme rühkimist läksid osad ühe klassiõe juurde spagette sööma. Ehk siis, tegelikult ta mind otseselt ei kutsund, aga kuna hostvend läks ja ta sõber ka läks, siis nad arvasid, et muidugi ma võin tulla. Kuigi inimesi oli kokku mingi 10 ainult. Ja jällegi oli millegipärast koosseis väga mehine (eelmine kord oli suvelõpupidu sama tüdruku juures) - mina, Amondine ja 8 poissi. Ja noh, nii on veits raske, kui jälle kõik mmuuliseevad prantsuse keeles. Jjha, vahepeal ei ole nii üldsegi tore. Aga "ca va, ca va, ca va aller.."

Reedel läksin peale kooli jälle Liège'i, et oma kott kätte saada. Õhtul olime veits linna peal ka Valerie, Sandu ja Robertiga. Tore oli :)
Laupäeval, enne ära minekut, šoppasime veits. Tagasi koju.

See nädal on olnud üldiselt suht rahulik. Tasapisi räägin rohkem jne. Täna oli füüsikas töö.. Ma lugesin selle ajal raamatut, õppisin sõnu. Kuigi üks poiss oli mulle pisut seda osa selgitanud, ei hakand paberit raiskama "Exercice 1" ja "Exercice 2 " kirjutamise peale. Ehk oleksingi midagi välja mõelnud, aga punkte arvatavasti poleks selle eest saand. Aga hea on minuarust kogu selle asja juures see, et ma sain selle tunni ajal oma esimese prantsuse keelse raamatu läbi " Le garcon en pyiama rayé". Minu arust väga suur saavutus. Mitte et ma k õ i g e s t oleks aru saand, aga siiski. Vabatahtlikult päris sõnu kokku ju ei loe, pihta ma siis ikkagi sain :)
Ja täna jätkasime ajaloos kontrolltööga. Muidu teema huvitav, 1. maailmasõda, aga ma poleks sinna ka midagi tarka kirjutada osand - pidime tekste võrdlema - mis ma kirjutan, kui ma aru ei saa, rasked tekstid, sõnaraamatut ka pole. Täpselt ei saa aru, mis tegemagi peab. Niisis võtsin ma kätte, pöörasin tööl teise külje ja hakkasin Eesti ajalugu kirjutama. Põhiliselt laulupeoga seosnevat millegipärast. Ma ei tea, see laulupeo käepael hoiab selle veel teemas vist :D Aga, kuna ma kirjutasin inglise keeles, siis õpetaja peab seda tõlkima hakkama, sest ta inglise keel pole just parim.:D Tunni lõppedes andsin töö ära, kui ära läksin vaatain, et oli seda lugema hakanud, naeris :D Ütles, et "I will improve my english:D"

Aga tegelikut, ma üritan siiski mitte laisk olla, keelt õppida, lugeda ja nii. Ma tegelikult tahaks töid siiski kaasa teha. Niipea kui keelt paremini oskan, siis teen ka, et midagi ikka külge ka hakkaks.

Walibi

Sinna saamine oli üldse omaette teema. Kuidas, kellega, mis kell, kuidas tagasi, jne.. Lõpuks siis sai viimasel hetkel selgeks, et lähen Valerie(Aurstia) juurde ööseks. Aga et alustada õigesti sinna minekut, tuleb alustada üldse koolipäevast.

Nimelt, reedene tunniplaan näeb üldiselt välja nii :  Kehaline

                                                                           Kehaline

                                                                           Inglise keel

                                                                           Õppimistund

                                                                           Saksa keel

                                                                           Saksa keel

                                                                           Õppimistund

                                                                           Õppimistund

Aga kuna inka õps(ühtlasi ka saksa õps) on haige, siis muutusid ka need tunnid õppimistundideks. Kas pole mitte normaalne. Lähen kooli kehalise ja KUUE õppimis tunni pärast. six heures des études..

Niisis, ja kuna ma pidin otse koolist minema rongipeale, raudteejaama, kus ma mitte kunagi polnud käinud.. võib-olla ka üksi, jala. . Igaljuhul, pidin ma kõik ööbimisasjad, mis Liège'is vaja läks kaasa võtma.+ siis veel kehalise asjad, + siis veel koolikott.. Kaamel. 

Tuli siiski välja, et mul ei ole 6 vaid viis tundi õppimist, sest 1 läks spagettide valmistamiseks, tegelikult siis, minu ülesanne oli karpe kinni toppida. Ahjaa, ja milleks me peame seda tööd üldse tegema? See on nii, et lõpetajatel(rhetos) on lõpureis Itaaliasse. Ja nii nad siis korjavad raha selleks. Esmaspäeval itaalia võileivad, reedel spagetid.. või pigem siiski makaronid. Igaljuhul, eelmine reede proovisin ise ka siis järgi, täitsa head 

on :)

Niisis, õnneks jõudsin hostvanemad Maastrichtist õigel ajal tagasi, niiet nad tulid meile kooli vastu, viisid mind rongi peale.Ja ühtlasi, sain ma ära anda kõik kooliasjad, mida Liège'is ilmselgelt vaja ei läinud. Ja tegelikult, viisid nad mind bussi peale, sest poole tee peal nad otsustasid, et nii on lihtsam, kui nad viivad mu Trois-Pontsi, mul vähem sebimist(muidu oleks marsruut välja näinud selline, et rongiga Vielsalm - Trois-Ponts, sealt bussiga kuni Rivage'ini ja sealt jälle ümberistumine rongipeale, ja rongiga kuni Liège'ini). Kuna aga ma sain Trois-Pontsi, siis läksin otse bussi peale. Enne bussi minekut täitsin veel ära oma Go Pass'i, ehk siis, kingitus YFU'lt(ilmselt siiski eelnevalt meie kinni makstud), saame reisida 10 korda selle piletiga, ütleme nii, et 10 reisi siis - pole oluline, mitu korda ümber istuma peab. 

Nii, nüüd on ülevaade piletist ka. Aga, kuna ma läksin otse bussipeale, siis bussijuht piletit ei kontrollinudki, niiet üks rida sai raisatud põhimõtteliselt ilmaasjata.. :( Ma tegelikult täpselt ei saanudki aru, miks ta ei kontrollinud, ütles midagi, et ah, reede pärastlõuna.. ok.
Pisut närvis olin ikka ümberistumise pärast Rivage'is. Aga kui inimesed rongist bussi tulid, avastasin, et nende seas on Aurélie, üks klassiõde. Ehk siis, mul oli giid sellesks reisiks olemas :) Ja tema läks ka Liége'i.
Liège'i rongijaamas tuli mulle Valerie vastu oma hostvennaga, sõitsime siis tema koju. Esimeseks üllatuseks oli, et oi, teil on koer. Valerie hostvend ütles, (oma inglise keeles.. koomiline kuulata sellist keelt:D) et no, that's not just a dog, that's a big dog. Jahjah, ok, vist on ja päris suur. Läksin aeda sisse. See koer tundus siis juba päris hobune. Tõesti, ma arvan, et ta esivanemad olid vähemalt ponid. . Lähemal vaatlemisel selgus, et vvist on tegu ikkagi koeraga. Õhtul otsustasime veel kinno minna. Vaatasime "Friends with benefits" ehk siis prantsuse keeles " Sex entre amis". Ja loomulikult, ega prantsuse keelses riigis polegi loota, et neil on subtiitrid all ja jutt inglise keeles. Muidugi on kõik peale loetud. Aga noh, pihta nagu enam vähem saime sellele asjale. Ja päris hea film oli, soovitan. Ahja, kinos saime "tuttavaks" ka inimestega, kes istusid kinos meie taga. Üks küsis midagi ja siis kohe oli õnnelik, ohh, ma rääkisin praegu just inglastega. No ja siis me hakkasime rääkima, et mina olen Eestist ja Valerie on Austriast ja Maria Ecuadorist, niiet päris ei ole siiski inglased. Siis oli wow, et nad teadsid kus ned riigid isegi asuvad, ja üks teadis Ecuadori pealinna ka. Aga varsti nad enam ei olnud nii lahedad, hakkasid närvidele käima. Ja filmi ajal varastasid meie popkorni, nagu väga loomulikult..
Kuna me õhtul veel jutustasime, siis magama saime me kell 1.45. Ja äratus oli hiljemalt kell 6, sest kell 7 läks rong  Walibi poole ja Valerie kodust rongijaama autoga on u 25 minti rahulikult. Saime rongipeale, siis oli suht unekas.. Varsti ümberistumine Leuvenis, kus meil oli aega 40 minutit järgmise rongini.. Läksime siis linna avastama.

                                                      Nägime kauguses päris ilusaid ehitisi.

                                                    Ja huvitavatest "inimestest" kõndisime mööda.

                                           Muidu oleks pilt nagu ilusam, ehitus rikub kõik ära..

Kuna meil olid kõhud päris tühjad ja pisut unekas ka peal veel, siis ostsime lahtiolevast kohvikust kohvi ja croissanti. Oii, küll oli hea :)
Siis läksimegi tagasi jaama, et minna järgmise rongi peale. Kell 9.15 olime jaamas, niiet jõudsime ilusti kella 9.30ks kokku saamis kohta. Tegelikult jäi aega isegi üle.

      Sinna me ei jõudnudki, liiga palju rahvast oli sabas ja meil ei olnud nii palju aega, pidime rongile jõudma.

                                                                        Barbe à Papa

                                           Vaaterattal

Seal käisime ka, mees, kes kontrollis, et kõik lukud oleks kinni kiikudel vaatas meid ikka õige imelikult..

Walibis oli tore. Põhiliselt tšillisime Valeriega kahekesi, Maria läks teiste hispaania tüdrukutega(Lõuna - Ameerika oleks vist korrektsem). Mina kartsin vähem osasid atraktsioone, kui eelmised korrad lõbustusparkides. Ei tea, mis asjaoludel.
Kui ära tulime, siis mõtlesime, et ehk Sandu(Moldova) ja Robert(Soome) tahavad ka meiega tulla, elavad ka Liège'is. Nad nagu ei suutnud alguses kuidagi otsustada. Pärast otsustasid, et ikkagi tulevad. Jooksid siis. Nii, et viimasel sekundil jõudsin ka rongi:D
Aga rongisõit oli päris lõbus. Leuvenis ümberistumisel oli jälle aega. Käisime jalutamas. Valerie ostis endale süüa. Mees sai aru, et Valerie räägib saksa keelt, siis rääkis vastu talle ka saksa keelt. Ja pärast andis veel šokolaadi talle. Kui Valerie oma toidu kätte sai, siis see müüja ütles, et ootot, mademoiselle, vous aussi(teie ka), ja andis mulle ka šokolaadi. Poisid jäid ilma, hahah. :D
Jõudsime siis Liège, pidime helistama Valerie vanematele, et nad mu magamisasjade koti rongijaama tooks, minu rong kodupoole läks u poole tunni pärast. Siis läks mul kõht tühjaks, läksin ostsin endale pita. Tulin tagasi jaama juurde, teised vaatavad mulle otsa : Kadri, meil on problem. Ehk siis, ilmselgelt olime me Valerie vanematele helistanud liiga hilja. Nad oleks jõudnud u 40 minuti pärast ja siis läks rong juba 20 minuti pärast. Aga nad ütlesid, et pole hullu, me ootame sinuga järgmise rongini. Aga see läks kell 23.45 ja ma olin juba hostemale öelnud, et jah, am olen Trois-Pontsis kell 8. Niisiis otsustasin ma, et lähen ikkagi rongi peale, kott jääb Valerie juurde ja järgmine nv lähen uuesti Liège'i, tsillime seal ja ühtlasi saan ka oma koti tagasi.
Ahha, tagasi tulles rongiga, Valerie näitas mulle just, et mis väravast minna, ja rong oligi juba ees. Vaatasin, et kõik uksed juba kinni, aint esimene uks lahti. Küsisin siis kontrolörilt uke peal, et kas see rong läheb Rivage'i. Ütles, et eieiei, ja, ei, te ei saa sellega tulla. Küsisin siis, et kas te räägite inglise keelt, et does it goes to Rivage? Nono, you can't come with it. Eeeh, midaa. Ja siis sõitis rong minema. Helistasin Valeriele, tegin paanikat, nägin jaamakorraldajaid, küsisin, mis toimub, ütlesid, et see rong seal läheb Rivage'i. Selleks ajak, kui Valerie uuesti kohale jõudis oli probleem juba lahendatud. Rong oli suunaga Brüssel, nagu ma aru sain, see teine, mis minema sõitis oli üldse vale..:D
Nii siis see kogu rändamine lõppeski. Trois-Pontsis oli hostisa juba vastas. Ta ei pannud tähelegi, et mul ühte kotti ei ole:D
Koju jõudes avastasin, et olin paki Eestist kätte saanud. Mmm palju Kalevi kommi :):) Muidugi ka soojemaid asju talveks, nagu näiteks mantel:D
Aga muidu peab ütlema, et oli sisukas nädalavahetus. 

Eelmise postituse kohapealt tuleb parandusi teha.. Siiski kõik kolm värvat ei olnud hostvenna poolt. Aga ega mina ei olnud ainuke, kes valesti aru sai. Kui värav tuli, siis küsisin, et kas jälle Sylvain, hostema ütles, et jaa :D:D:D

Pühapäeval käisime vanakraamiturul hostemaga. Ja seal oli tõesti ka väga vana kraami! Mingitest iidaegadest hoitud karbikesed. Rääkimata siis vanast mööblist .
Pärast seda läksime vaatama "Faix du diable't"(Kuradi koorem), mis on siis üks hästi suur kivi, ürgaegadest. Lugu on sellel kaasas selline, et kui kunagi kurat tahtis hävitada ühe kloostri ühes pisikeses linnakeses, otsustas ta seda teha ühe suure kiviga. Asus siis kurat teele.. kivi raske ka, tassis ja tassis, varsti tuli vastu kingsepp, kes tassis kaelas suurt hulka kulunud jalanõusid. Kurat siis küsis et kas see klooster ka siitpaigast kaugele jääb? Kingsepp vastas, et jah, kõiki neid jalanõusid kasutasin selleks, et selle kloostri juurest siia tulla. Kurat mõtles siis tühja kah ja pani sinna samma kivi maha. Ja klooster jäi alles.
Ma nüüd ei tea, kui õigesti see oli ümber jutustatud, aga umbes nii ta oli.
¨Pärast käisime vaatamas veel Vielsalmis uusi kortereid, mis vaatega järvele. Ja peab ütlema, et olid küll uhked korterid ja vaade oli ka päris ilus!
Igaljuhul võiks ëlda, et oli päris asjalik nädalavahetus. Aga järgmist ma juba ootan!
WALIBI!

Jalka

Kui hostema oli oma töö lôpetanud, siis läksime vaatama viimaseks pooleks tunniks hostvenna jalkavôistlust. Jôudsime sinnaumbes 15 minutit enne lôppu. (Ma pean siia vahele mainima, et ma olen tohutult ônnelik, et ma siit klaviatuurilt leidsin sellised täpid ja katused). Hostisa tuli auto juude vast ja ütles, et halb mäng on olnud suhteliselt, teiste kasuks. Ja peale selle veel hostvend ka eriti hästi pole mänginud.
Tegelikult oli mu esimene üllatus kohale jõudes see, et seal ei olnud istekohti. Niisiis. Seisime väljaku ääres püsti ja vaatasime. Kuna hostvend pold mängus sees hetkel, siis jooksis ta väljaku ääres, et sooja hoida. Päris varsti tehti vahetus ja ta läks mängima. Siis läks olukord päris põnevaks ja hostvend lõi peaga värava. Noh, siis oli seis 2:1, polnudki nii lootusetu olukord. Palju rüselemist, tuli teine värav, jällegi hostvenna poolt. Ja siis oli veel 5 minutit mängida, seis 2:2. Ja siis varsti veeres pall jälle õigele väljakupoolele ning hostvend lõi kolmanda värava.
Ja siis oligi mäng kohe läbi. Ma ütleks, et me tõime head õnne kaasa. :D
Mängu parimateks minutiteks kohale minna - pole midagi paremat öelda, kui et  Hea Ajastus.