Peaks siis pisut sellest ka rääkima, mis seal oli ja kuidas seal oli. Kõigepealt sinna saamine - rongiga nagu ikka siin enamus sõidud. Hommikul kell 6 äratus, 6.50 üksinda rongipeal, teel Liège'i. Liège'is oli plaan saada kokku teiste yfukatega, kes seal elavad ja siis otse Namuri. Aega rongide vahetamiseks oli umbes nii 15 minutit, ruttu pidi teistega kokku saama. Aga siis oli hoopistükkis ümberkorraldus, soome võp oli rääkinud austria võpiga, kes avastas, et saab minna ka hilisema rongiga. Niisiis, läksin platvormilt maa-alla, et soome võpiga kokku saada ja teisi(austria ja moldova, Ecuadori võpid) oodata. Kui eskalaatoriga parajasti sõitsin, siis tuli mulle vastu üks korraldajatest, vaatas väga imeliku näoga otsa, et otot, kas sa rongi peale ei peaks minema? miks sa sinna poole liigud:D Igaljuhul, ootasime, ootasime, Sandu(moldova) oli juba kohal, Valeried(austria) ja Mariat(Ecuador) polnud ikka mitte kuskil näha. Ja rongini oligi aega nii umbes 6 minutit. Lõpuks siis tulid ja jõudsime ikkagi rongipeale. Rongis nägime veel ühte korraldajat, niiet rongilt maha tulles oli meil giid olemas et minna follow-upi kohtumispaika(pärast avastasime tegelikult, et rongijaamas oodati ikkagi kõik ära). Kohale jõudes oli pisut vaba aega, pärast tegime kaks gruppi ja hakkasime arutlema igasugustel pere ja kooli teemadel. Kokkuvõtteks võib öelda, et seal ma avastasin, et mul on ikka perega vedanud. Oli seal ikka igasuguseid probleeme. Kes ei saa õe või vennaga läbi, kes vanematega, kes ei saa pere kommetest aru, kellele ei sobi toit jnejnejne. Peale seda oli jälle pisut vaba aega, siis hakkasid kõik ennast valmis sättima, et minna YFU Valloonia 60ndale juubelile. Osad olid seal ikka päris ballikleitides:D Juubel ise toimus teises majas, ja päris uhke oli teine. Kelnerid käisid ringi, pakkusid suupisteid ja jooke, lauad olid pärastiseks kaetud väga pidulikult. Ja seal olid kohal ka kõigi hostvanemad. Varsti oli kõne.. pikk..mille ajal saime osade võpidega tuttavaks soome võpi hostvennaga. Väike, u 2 aastane, tuterdas ringi, vaatas otsa " Je ne connais pas ton nom" .. itsitas tegi nägusid. Päris lõbus oli peab ütlema. Mõned tädid küll vaatasid kurja näoga, aga mis sa teed, kui laps tahab mängida. No, siis üritasime pisut kõnele.. ja selle arusaamisele ka keskenduda.
Peale seda oli pidulik õhtusöök. Mina istusin lauas kahe ungarlasega, kellest üks väga hästi inglise keelt ei osanud, seetõttu rääkisid nad vahepeal ungari keeles. Sugulaskeel küll, aga ega ikka mitte midagi aru ei saa. Soome keel on veel ok, võib kergesti pihta saada, millest jutt on, aga ungari keel on ikka täitsa teine maa. Viimaste päevade jooksul olen ma märganud, et isegi hollandi keelest võib pisut, mõne sõna ikka aru saada. Sest see on täielik segu saksa ja inglise keelest, pluss mõned sõnad on eesti keelega täiesti samad. Muidu aga oli õhtusöök minuarust väga maitsev. Neile küll osad asjad tundusid liiga imelikud, et süüa.
Umbes 10, 11 ajal hakkasime tagasi koju hostvanematega liikuma. Päris tore autosõit oli. Ma rääkisin ikka päris palju. Prantsuse keeles :) Nii võib mõelda vahepeal, et ma juba keelt oskan. Kuni satun kohta, kus on palju inimesi, kus ma enam mitte millestki aru ei saa..
No comments:
Post a Comment