Raba

Ehk siis kõigepealt tuleks alustada sellest, kuidas lapsepõlv läbi sai. Kõlab päris kummaliselt küll. Tegelikult oli asi siiski selles, et Harry Potteri viimane osa on nüüd nähtud. Mitte et ma oleksin Potteri fänn(isegi raamatuid ei ole läbi lugenud, mõne arust pole see just väga viisakas.. ja no eks igal asjal omad põhjused), aga lihtsalt, mõned osad on ikka pääris mitmeid kordi läbi vaadatud. Ja põhimõtteliselt suurema osa käidud kooliajast on koguaeg mõni Harry Potteri osa valmimisel olnud, kogu aeg on teada, et midagi on tulemas. No vot, aga nii ta siis läbi saigi, uus põlvkond läks Hogwartsisse. Ja nii meie siis kohe peale filmi lõppu joooooooksime välja, üritasime Risti bussipeale jõuda. Ja kuna meil oli aega bussijaama jõudmiseks ainult 15 minutit, siis kõige parem idee oli sel hetkel Tallink takso.:D Jahh, taksojuht oli päris huvitav, rääkis meile huvitavatest loomanägudega inimestest. Ega ma selgusele jõudnudki, et mis nägu ta ise oli. Aga bussipeale me jõudsime ja Ristile suundusime. Mina küll jah, :D lapsepõlv sai läbi, täiskasvanu piletiga.. tegelik põhjus oli siiski selles, et ma pole siiamaani leidnud üles oma õpilaspiletit. Sõit möödus väga lõbusalt, vähemalt mõnele, minu jalad olis saabudes igasuguseid huvitavaid mõtteterasid täis joonistatud. Õhtul mängisime Aliast, ehk siis mina, Klaarika, Kärt, Pearu Reimo. 2 korda mängisime ja 2 korda võitis see võistkond, kus mina olin :P:D:D Jaja, ma olen geenius. Või siis ka mitte mõnikord.:D Aga järgmine päev siis startisime raba poole.. Seljakotid selga taratamptamptampttamptaa.. vastu tuleb karusid. Ainult meie tee küll nii kiirelt ei alanud. Alates siis sellest, et alguses, kui me metsa äärde jõudsime hakkas vihma sadama. Toretore. Siis passisime autos. Arutlesime, (arutelu, kus siis mina ja Klaarika teadsime kindlasti kõige rohkem kaasa rääkida.. :D)Ja nii me siis olime seal u tund aega kuni otsustasime sõita pisut tagasi. Nii me siis avastasime, et me olime tund aega passinud vales kohas. Aga samas, vahet pole ka, ega vihmaga nagu nii poleks tore olnud seal matkata, õigesse kohta jõudes jäi vihm ka järgi ja päike tuli välja. Nagu tellitud.
Vaated olid küll väga ilusad rabas, lihtsalt, ümberringi on ainult mets ja raba. Alguses rikkus seda vaadet ainult mingi telefoni mast, aga pärast pold sedagi. Tore on teada, et Eestis on ka selliseid kohti. Kui esimese raba tornini(mis ei olnud kõige suuremate mugavustega) jõudsime avastasime, et peamegi sinna ööbima jääma, sest raba tee oli remondis ja seetõttu ka ülejäänud kaks rabatorni(suuremate mugavustega) olid suletud. Seadsime ennast siis sisse seal, panime grilli valmis(selleks läks enne oma mitukmmend katsetust), et saaks sööma hakata. Pärast käisime pooliku koosseisuga ujumas - vesi oli küll soe, aga palju seal sees veheldues tulid alumised kihid pinnale, mis ei olnud just liiga soojad. Hiljem ronisime magamiskottidega torni kõige ülemisele korrusele, kus oli ikka ulme vaade. Seal mängisime jällegi aliast. Põhimõtteliselt vahepausidega niikaua, kuni magama läksime, aga ei jäänud,  kuna me otsustasime, et all telgis oleks ikkagi väga kitsas. Ja lisaks, mõtle, kui sa teed öösel mingi krabina peale telgi ukse lahti ja mingi kits vahib sulle vastu. Ja metsas on karud ka ikkagi. Nii me siis jäime kõige ülemisele korrusele magama. Vihmakaitseks panime pea kohale telgi välimise kile. Täitsa nagu luksushotell. Ainult, peab ära ütlema, et kui oleks võimalik, siis sääski ma enam hea meelega ei söödaks pluss igaühel oli ruumi umbes täpselt 35 cm. Pluss õhku polnud ka, mida hingata. Võib-olla oli ainult minul selline probleem, aga mulle tundus küll, et Kärt hingas kõik mu õhu ära.
Tegelikult jäime me lõpuks ikkagi magama ka. Umbes siis, kui päike tõusma hakkas. Järgmine päev käisime veel ujumas, mina ja Klaarika leidsime isegi koha päevitamiseks:D Siis sõime ja hakkasime minema. Aga kuna meil oli juua 5 peale umbes pool liitrit, siis oli tagasitee pisut vaevalisem, kui tulles. Ja nii, pisut enne auto juurde jõudmist, kohe kui vett nägimi siis jooksime. Nagu oleks tulnud üksikult saaarelt, kus polnud vett.
Kokkuvõtteks võib veel öelda, et ühtegi kitse ega karu me ei kohanud. Aga jällegi oli huvitav sellises kohas ööbida, isegi, et koos sääskededa, ja kuigi ruumi oli ikka väga vähe. Vähemalt nüüd saab aru sellest, et kui sul on ikka 1 meeter lai voodi oled sa õnnega koos.